Paulo Coelho "Kurat ja preili Prym"

See on lugu Heast ja Kurjast ning nende-vahelisest tasakaalust. Viscose linnakesse saabub väljaspool turismihooaega tundmatu meeste-rahvas, kes peagi on võitnud linnaelanike südamed. Ainult Berta, vana naine, kes viimased aastad on igal päeval istunud oma majakese ees ning linna ja selle ümbrust jälginud, näeb, et koos võõraga tuli nende linna ka Kurat.

Chantal Prym on ettekandja kohalikus hotellis ning ainus noor inimene, kes pole Viscosest lahkunud ja suurde linna oma õnne otsima läinud. Temale paljastab võõras oma Kuradi, pakkudes linnarahvale kullakange, vastutasuks soovides, et järgmise kolme päeva jooksul sooritataks linnas mõrv.

Heal ja Kurjal on sama nägu; kõik oleneb ainult sellest, millal nad ühe või teise inimese teele satuvad.

Pärast ettepanekut ei oska Chantal midagi teha. Lõpuks otsustab ta siiski kogukonnale võõra ettepaneku avalikustada. Linnarahvas on... kimbatuses. Pakutud kullast piisaks, et ükski neist ei peaks enam väga pikka aega tööd tegema ning linn saaks uuesti elu sisse. Võib-olla tuleks isegi mõni noor pere sinna tagasi. Samas ei taha keegi neist enda südametunnistusele mõrva.

Alati on palju lihtsam uskuda oma headusse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguste eest võidelda. Alati on lihtsam kuulata solvanguid ilma samaga vastamata kui julgeda endast tugevamaga võitlusse asuda; alati võib öelda, et kivi, millega meid visati, ei teinud haiget, ja ainult öösel - kui oleme üksi ja naine, mees või toakaaslane magab - ainult öösel julgeme vaikselt oma arguse pärast nutta.

Ma olen varem ka Coelhot lugenud, aga mingi hetk tekkis blokk. Kuidagi liiga lihtne tundus kõik. Seepärast on mul väga hea meel, et ma sellest takistusest üle saanud olen ning selle raamatu ikkagi läbi lugesin. Mulle tõesti meeldis. Oma südames usun Headuse võitu.