Jeanette Winterson "Kivist jumalad"

"Mina tegin arvutused ja need olid valed. Need olid valed, sest elu ei saa välja arvutada. See on meie tsivilisatsiooni suur viga. Me pole kunagi tunnistanud, et juhuslikkus ei ole mitte viga võrrandis, vaid võrrandi osa."

Terry Pratchett "Väikesed jumalad"

Kas sa tead, millest jumalad jõudu saavad? Sellest, et inimesed usuvad neisse.

Suur Jumal Om, kellesse näiliselt usub terve Omnia linnake, on tegelikult parajalt plindris, kuna aastate jooksul on inimesed tema asemel rohkem hakanud uskuma kujutlust ja vormi temast. Inkvisitsiooni tuline käsi Vorbise eeskujul on rahvasse süstinud hirmu ning õudu. Ainus, kes usub Omi, on rumalavõitu noviits Brutha.

Ning, et sellest veel piisavalt ei ole, on Om tavapärase pulli või kotka asemel takerdunud kilpkonna kehastusse.

Nüüd ei jää Omil muud üle, kui üritada Bruthat veenda, et tema näol ei ole tegemist tühipalja rääkiva kilpkonnaga ning loota, et noviitsi abil pääseb ta unustatud jumalate saatusest - vilinal mööda kõrbe tuhisedes omale ainsamagi uskuja otsimisest.

Samal ajal on Vorbisel plaan Omi võimu (loe: enda hirmuvalitsuse) alla haarata lähedalasuv polüteistlik Epheebe linn, kus iga nurga pealt leiab mõne jumala või filosoofi.

Brutha ülesandeks on vaatamata sellele kõigele tagada rahu ning kuivõrd tema usk Omi kahtlema lööb, tuleb välja, et poiss ei olegi nii loll kui pealevaadates tunda võib.

Lugemisaasta 2014

1. Urmas Aal "Tankitõrje õpik"
2. Ken Kesey "Lendas üle käopesa"
3. Antoine de Saint-Exupéry "The Little Prince"
4. Ernest Hemingway "Vanamees ja meri"
5. Paulo Coelho "Kurat ja preili Prym"
6. Nikolai Gogol "Vii"
7. Khaled Hosseini "Lohejooksja"
8. Sarah Addison Allen "The Girl Who Chased the Moon"
9. Terry Pratchett "Relvis mehed"
10. Liisi Lõo "Minu Tšiili"
11. Roald Dahl "George'i Imeline Arstirohi"
12. Aarne Ruben "Raeapteegi lugu"
13. Terry Pratchett "Vahid! Vahid!"
14. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"
15. Neil Gaiman "Tähetolm"
16. Umberto Eco "Roosi nimi"
17. Miguel de Unamuno "Püha Manuel hea, märter"
18. Francis Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"
19. Njörður P. Njarðvík "Surmamõistetud"

Ken Kesey "Lendas üle käopesa"

Indiaanipealiku poja silme läbi antakse selles raamatus vaade ühe psühhiaatriaosakonna igapäevaellu. Elu seal käib mööda õde Ratchedi antud käsklusi ning mitte üks samm ei tohi süsteemist kõrvale kalduda, kõik see loomulikult ainult ravieesmärkidel. Pealik Bromden on arukas, ta näeb ja kuuleb kõike, ning kuna teda peetakse kurt-tummaks, siis lastakse ta ka juttude juurde, mis patsientideni jõudma ei peaks.

Ent kõik muutub, kui osakonda tuuakse uus patsient - Randle Patrick McMurphy, kelle olekust ja tegudest õhkab mässumeelsust kehtiva süsteemi vastu. McMurphy ei ole tegelikult tõenäoliselt hull, ta saadeti osakonda tavalisest kinnipidamisasutusest ning ta ise väidab, et otsis vaid sooja tuba, pehmet voodit ja paremaid elutingimusi.

Ja päevad Osakonnas hakkavadki muutuma, kuid kas ühe mehe pingutustest piisab, et lõhkuda Süsteemi?

Film [1] on ka, kiidetakse, võitis viis Oscarit. Näidendeid lausa mitu. Leidsin Jüri Kaldmaa omapärase skaala erinevate Käopesade kangusest (võrdluseks alkohol). [2] Ligi kümme aastat vana, aga tasub lugeda siiski.

Viki pakub lisalugemiseks artiklit Rosenhani eksperimendist [3]. Põnev.

Antoine de Saint-Exupéry "The Little Prince"

"Väike prints" on küllap üks neist raamatutest, mille järgi võib inimesi kahte lahtrisse jagada - need, kellele ta on kustumatu mulje jätnud ja need, kellele ei ole. Esimest korda lugesin seda põhikoolis ning siis kuulusin teise kategooriasse. Nüüd otsustasin printsile uue võimaluse anda, seekord ingliskeelsena.

Lugu pikalt ümber jutustama ei hakka, lähenemisviise sellele on mitmeid. Väike prints, rebane, roos... lugu sellest, kuidas täiskasvanud näevad maailma teistmoodi kui lapsed. Hoopis-hoopis teistmoodi. Ja sugugi mitte õigemalt.

To me, you are still nothing more than a little boy who is just like a hundred thousand other little boys. And I have no need of you. And you, on your part, have no need of me. To you I am nothing more than a fox like a hundred thousand other foxes. But if you tame me, then we shall need each other. To me, you will be unique in all the world. To you, I shall be unique in all the world...

Jah, võib öelda, et praegu seda lugedes sain ma loost rohkem aru ning ta meeldis mulle. Kuigi siiski ei julgeks ma end veel printsi-fanaatikuks pidada. Ehk järgmise kümne aasta pärast. :)

Ernest Hemingway "Vanamees ja meri"

See on lugu inimesest ja loodusest. Vanamehest ja merest. Sellest, kuidas inimene võib paljugi endast arvata, kuid looduse vastu ta ei saa.

Santiago, loo vanamees, on eluaeg olnud kalur. Teda on saatnud varasemalt edu, kuid vanemaks saades on endistest hiilgeaegadest jäänud vaid mälestused. Tema eest hoolitses noor poiss, kellega koos nad ka merel käisid, kuni hetkeni, millal poisi vanemad ta edukama kaluri paati õpipoisiks saatsid. Ometi käis poiss edasi Vanamehe eest hoolitsemas, tõi talle süüa ning uuris, kuidas viimasel läheb.

Vanamehel oli merega aga endiselt eriline suhe ning ta ei lõpetanud kalal käimist, lootes, et ühel päeval püüab ta taaskord suure ja uhke saagi.

Ta mõtles merest alati kui la mar'ist, nagu teisedki hispaania keelt kõnelevad inimesed, kes merd armastavad. Mõnikord ütlevad need, kes merd armastavad, tema kohta inetusi, aga ikka nõnda, nagu oleks meri naine.

Mõned nooremad kalurid, need, kes kasutasid liinidel ujukiteks poisid ja käisid merel mootorpaatidega, mis olid siis ostetud, kui haimaks tõi ränka raha sisse, ütlesid mere kohta el mar, mis on meessoost sõna. Nad kõnelesid merest kui vastasest või teenimiskohast või koguni vaenlasest.

Aga vanamehele oli meri alati naissoost, alati see, kes oma suuri armuande kord heldesti jagab, kord kiivalt endale peab, kes tembutab ja hulle tükke teeb, sest teisiti ta ei saa. Kuu mõjub merele, nagu ta mõjub naiselegi, mõtles vanamees.

Juhtuski nii, et Vanamehe konksu otsa jäi suur marliin. Võitlus ei olnud lihtne ning viis Vanamehe paadi kaldast aina kaugemale ja kaugemale, kuid siiski jäi esialgu peale inimene. Seda muidugi vaid hetkeni, kui tuli hakata tagasi seilama ning mängu lisandusid haid. Kaldale jõudis Vanamees pelgalt korjusega. Suure ja uhke, kuid siiski pelgalt korjusega.

Mulle väga meeldib inimene vs. loodus temaatika, eriti kui juttu on merest. Ma armastan merd. Sellele vaatamata jättis see raamat mu külmaks ja lõpuni sai ta loetud pigem nagu kohustusest. Järsku lihtsalt Hemingway ei ole minu stiil?