Indiaanipealiku poja silme läbi antakse selles raamatus vaade ühe psühhiaatriaosakonna igapäevaellu. Elu seal käib mööda õde Ratchedi antud käsklusi ning mitte üks samm ei tohi süsteemist kõrvale kalduda, kõik see loomulikult ainult ravieesmärkidel. Pealik Bromden on arukas, ta näeb ja kuuleb kõike, ning kuna teda peetakse kurt-tummaks, siis lastakse ta ka juttude juurde, mis patsientideni jõudma ei peaks.
Ent kõik muutub, kui osakonda tuuakse uus patsient - Randle Patrick McMurphy, kelle olekust ja tegudest õhkab mässumeelsust kehtiva süsteemi vastu. McMurphy ei ole tegelikult tõenäoliselt hull, ta saadeti osakonda tavalisest kinnipidamisasutusest ning ta ise väidab, et otsis vaid sooja tuba, pehmet voodit ja paremaid elutingimusi.
Ja päevad Osakonnas hakkavadki muutuma, kuid kas ühe mehe pingutustest piisab, et lõhkuda Süsteemi?
Film [1] on ka, kiidetakse, võitis viis Oscarit. Näidendeid lausa mitu. Leidsin Jüri Kaldmaa omapärase skaala erinevate Käopesade kangusest (võrdluseks alkohol). [2] Ligi kümme aastat vana, aga tasub lugeda siiski.
Viki pakub lisalugemiseks artiklit Rosenhani eksperimendist [3]. Põnev.
Ent kõik muutub, kui osakonda tuuakse uus patsient - Randle Patrick McMurphy, kelle olekust ja tegudest õhkab mässumeelsust kehtiva süsteemi vastu. McMurphy ei ole tegelikult tõenäoliselt hull, ta saadeti osakonda tavalisest kinnipidamisasutusest ning ta ise väidab, et otsis vaid sooja tuba, pehmet voodit ja paremaid elutingimusi.
Ja päevad Osakonnas hakkavadki muutuma, kuid kas ühe mehe pingutustest piisab, et lõhkuda Süsteemi?
Film [1] on ka, kiidetakse, võitis viis Oscarit. Näidendeid lausa mitu. Leidsin Jüri Kaldmaa omapärase skaala erinevate Käopesade kangusest (võrdluseks alkohol). [2] Ligi kümme aastat vana, aga tasub lugeda siiski.
Viki pakub lisalugemiseks artiklit Rosenhani eksperimendist [3]. Põnev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar