Island, 17. sajandi keskpaik, usk on ühiskonnas väga olulisel kohal ning kõike, mis veidi erinev, võib nõiakunsti ja saatanaga mestis olemise alla liigitada. Kirikuõpetaja isa Jóni mahitusel tabab just selline saatus isa-poega Jón Jónssoneid. On see siis pahatahtlikkus või isa Jóni üritus lahti saada noorest Jónist, kes tema kasutütar Rannveigi südame võitnud on, seda on raske mõista. Tekstist kumab läbi isa Jóni vaimuhaigus, mille raskematel hoogudel ei ole ka ime, et mõtetes ümbritsevad teda deemonid ja kuradi käsilased ning väikseimgi naljaga pooleks öeldud lausejupp võib tunduda kurjakuulutava endena.
"Nad langevad taas teineteisele kaela.
Vajuvad koos süümepiinade rusuvasse rüppe."
Lugu põhineb reaalselt elanud pastor Jón Magnussoni käsikirjadel, kus raamatus lahti rulluvaid sündmuseid kirjeldatud on. Ühest küljest on mõistetav, et tegevus on üles täheldatud pigem kirjeldaval kujul, valimata pooli, avamata tagamaid. Lugemiselamuse mõttes oleksin ma aga soovinud, et see nii poleks olnud. Veel, mis mind veidike häiris, oli lausete ehitus. Ma ei tea, kas tegu on autori stiiliga või lihtsalt kohmaka tõlkega, kuid tihtipeale lugedes tundus mulle, nagu kardetaks liitlauseid. Kas või väljatoodud tsitaadi juures, mis minu meelest kõlaks ühe lausena palju sujuvamalt ning kaunimalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar