See 1920ndate aasta sädelev idüll, millest siin pilt luuakse, oli täpselt see, mida mu hing sellel hetkel vajas. Kaunid, ent tühjad inimesed, sädelevad, ent mittemidagiütlevad suured peod, ja osa minust isegi ihkas seda mulli purunemist.
"Ma olin siin ja ei olnud siin;
elu oma ammendamatu mitmekesisusega ühtaegu lummas ja tõrjus mind eemale."
Ja siis loomulikult Jay Gatsby. Omamoodi justkui mull mullis, sädelevate ja suurte pidude ja uhke välispinna taga peitub, nagu tihtipeale see nii ongi, kõigest taaskord üks lihtne hing, mis ihkab kõigest ühe naiivse unistuse poole. Üritab küündida selle müstilise rohelise tulukese poole, mis sümboliseerib kõike head ning ilusat.
Ent see ei ole õnnelik armastuslugu. Ma isegi ei tea, kas see üldse on armastuslugu. Ühelt poolt on see jaht olnud aegadele, teisalt... Mis armastusest me räägime, kui su matustel seisavad kolm inimest? Gatsby, old sport, mul on kahju.
"Gatsby uskus rohelist tuld, seda ohjeldamatut tulevikku, mis meie eest iga aastaga ikka enam ja enam taandub. Tookord lipsas ta meil käest, aga mis sellest - homme jookseme kiiremini, sirutame käed kaugemale välja...
Ja siis ühel ilusal hommikul...
Niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu,
ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar