Lihtsa ajaviitelugemise laine jätkub. Kesk- ja Lõuna-Ameerika maade kultuur on mulle huvi pakkunud juba mõned aastad, võimalusel tahaks kunagi neid paiku ka ise külastada.
Oma loo jutustab tütarlaps, kes 16-aastaselt Tšiilisse vahetusõpilaseks läks. Ta kirjutab, kuidas alles seal, võõras keele- ja kultuuri-ruumis sai ta tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista sinu käitumist. Ja purunes ka minu lootus, et ma hispaania keelt oskamata kunagi Lõuna-Ameerikas hakkama võiks saada.
Esimene emotsioon lugemisel oli pigem kahtlev. Kuidagi kobav ja ebakindel, kuid selline tõenäoliselt ongi tunne olla maailma teises otsas, nii et keegi ei saa sinust ega sina kellestki aru. Aga edasi läks mõnusamaks.
Palju sai teada Tšiili koolielust, aga samuti üldiste kommete, kohaliku olu ja inimeste kohta. Uskumatu, kui (ja vahest ehk liigagi!) soojad inimesed seal tunduvad elavat. Vahekord "minu" ja "Tšiili" vahel oli minu jaoks enamvähem paigas. Pildimaterjali oleks rohkem tahtnud.
Kaanepilt on lustakas ning ühest küljest sobiks noort vahetusõpilast-maailmarändurit kirjeldama küll, teisalt mõjub veidi veidrana, kui raamatust lugedes saab teada, et koolis on väga karm kord riietumisel ning punase jope või liiga pikkade juustega võid sootuks kooliukse taha jääda.
Päris kõige lemmikumaks Minu-sarja raamatuks "Minu Tšiili" ei saanud, aga lugeda oli hea ning teistele soovitaks ka.
Oma loo jutustab tütarlaps, kes 16-aastaselt Tšiilisse vahetusõpilaseks läks. Ta kirjutab, kuidas alles seal, võõras keele- ja kultuuri-ruumis sai ta tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista sinu käitumist. Ja purunes ka minu lootus, et ma hispaania keelt oskamata kunagi Lõuna-Ameerikas hakkama võiks saada.
Esimene emotsioon lugemisel oli pigem kahtlev. Kuidagi kobav ja ebakindel, kuid selline tõenäoliselt ongi tunne olla maailma teises otsas, nii et keegi ei saa sinust ega sina kellestki aru. Aga edasi läks mõnusamaks.
Palju sai teada Tšiili koolielust, aga samuti üldiste kommete, kohaliku olu ja inimeste kohta. Uskumatu, kui (ja vahest ehk liigagi!) soojad inimesed seal tunduvad elavat. Vahekord "minu" ja "Tšiili" vahel oli minu jaoks enamvähem paigas. Pildimaterjali oleks rohkem tahtnud.
Kaanepilt on lustakas ning ühest küljest sobiks noort vahetusõpilast-maailmarändurit kirjeldama küll, teisalt mõjub veidi veidrana, kui raamatust lugedes saab teada, et koolis on väga karm kord riietumisel ning punase jope või liiga pikkade juustega võid sootuks kooliukse taha jääda.
Päris kõige lemmikumaks Minu-sarja raamatuks "Minu Tšiili" ei saanud, aga lugeda oli hea ning teistele soovitaks ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar