"Mis on tõeline religioon? Kõik religioonid on tõelised, kui nad virgutavad usku tunnistavate inimeste hingelist elu ja pakuvad lohutust tõsiasja ees, et sünni eest tuleb paratamatult tasuda surmaga; samuti on iga rahva jaoks kõige tõelisem see religioon, mille ta ise loonud on. Ja minu usk? Minu usk seisab lohutuse leidmises teiste lohutamisest, kuigi neile jagatud lohutused mind ennast ei lohuta."
Vahel ma mõtlen, kui võrratu oskus on antud kirjanikele - panna loetud lausetesse mõtteid, mis ulatuvad kaugemale ja sügavamale, kui raamatut kätte võttes oleks osanud loota või mõeldagi. Nii ka sel korral.
Teose tegevus hargneb Valverde de Lucernas, väikeses külas järve ääres. Sealne preester Manuel on leidnud tee kõigi külaelanike südametesse, tuues neile südamerahu, kindlust ja usku. Kuid vaid Angela, tütarlaps, kelle kirjutiste läbi me selle looga tutvume ning tema vend, Ameerikast naasnud Lazarus, teavad, et tegelikkuses piinavad Manueli ennast kõige suuremad kahtlused elu, eksistentsi ja usu osas.
Vaatamata neile kahtlustele ning tühjusele, mis Manueli hinges valitsevad, on ta ennast pühendanud sellele, et tema külaelanikud saaksid usust meelerahu. Ühest küljest võib see ju tunduda silmakirjalikkusena, kuid mina tahaks näha, ja ka Angela näeb, selle taga pigem ülimat üllust. Olen alati mõelnud, et kellegi teise heaoluks millegi tegemine võib olla keeruline, kuid sellest raskem veel on millegi tegemata jätmine.
"Mõelgu ja käitugu inimesed kuidas tahes, aga oluline on see, et nad tunneksid lohutust oma sünnist ja elaksid oma elu niivõrd kui võimalik rahulolevalt pettekujutluses, et sellel kõigel on teatud eesmärk."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar