Keskaeg on mind endasse haaranud. 14. sajandil kutsutakse Baskerville'i William ühte kloostrisse Itaalias, et uurida segaseid mõrvaluguid, mis seal toime on pandud. Raamatus näeme neid sündmuseid läbi tema õpipoisi, noviits Adso, silmade. Roimad on kurjakuulutavad ning vastus tundub kuidagi peituvat tolle aja kõige uhkemas raamatukogus, kuhu kedagi peale raamatukoguhoidja sisse ei lasta.
Tegu on üle pika aja ühe tõeliselt mahuka teosega minu lugemislaual. Mis selle romaani veel eriti "rammusaks" teeb, on detektiiviliinile lisanduvad lehekülgede pikkused mõtisklused ja dialoogid religiooni olemusest, tundmustest ning tollasest ühiskonnast. Viimatimainitud tegid lugemise (või siis õigemini loetu jälgimise) minu jaoks ka veidi raskeks. Samuti lausetesse pikitud ladinakeelsed katked, mis olid kui kirsid tordil mu ladina keelt armastavale hingele, kuid puuduliku keeleoskuse tõttu katkestasid lugemist nii mõnelgi korral tõlke vaatamiseks.
Sellele vaatamata soovitaks ma kindlasti ka teistel "Roosi nime" lugeda. Miks? Temas on just kui nii palju erinevaid kihte, millest igaüks kindlasti midagi endale leiab. Romaanis on klassikaline kriminulli-joon, kus väikeste kiiksudega detektiiv ning tema ustav abiline lahendavad roimalugusid. Sellele lisandub mingil määral inimlik joon, läbi mille kõik alati ei lõppe roosiliselt ja kullasäras, inimene ei suuda ära hoida õnnetuid juhtumisi ning kõik ei ole südames puhtad ja head. Kindlasti on teoses väga tugev ajalooline külg, tihti tundub lausa, et osalt on kõik need nimed ja aastaarvud sinna kirjaniku ego rahuldamiseks sisse visatud. Lugedes oleks kindlasti kasuks selle taustsüsteemi paremini tundmine, mis minul kahjuks puudus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar