Aasta ja veidi pealegi on mööda läinud viimasest Melchiori-elamusest. [1] Pirita kägistaja lugu jättis loo väga huvitava lahkme peale - Melchiori naine Keterlyn suri, tütar Agatha läks kloostrisse ning poeg Melchior välismaale apteekriteadmisi omandama. Apteekrihärra on sellest kõigest üsna muserdatud, tema vanus ja tervis ei ole samuti enam need, mis varem.
Tõenäoliselt osalt selle kõige võimendamiseks loo algus ka korralikult venib. "Endine" Melchior oleks müsteeriumist kindlasti kiiremini kinni haaranud. Dominiiklaste kloostri raamatukogust ilmub päevavalgele Tallinna kroonika, mille edasikirjutamise ettepanek tehakse vend Hinricule. Viimane saab sealt aga jälile hirmsale saladusele, mis lükkab ümber esimese doominotüki pikemas kuritegude reas, ning kõik juhtlõngad tunduvad näitavat Püha Ihu gildi liikmete poole.
Lõpuks taas veidi eluvaimu sisse saanud Melchioril on aeg hakata uurima, mis juhtus tegelikult ning kas kõik on ikka nii nagu esmapilgul paistab. Teda saab abistama kaupmehe leskproua Bertha Krouwel, kellel nutikust ja pealehakkamist jagub. Kui esialgu jäi mulje, et vanast apteekrist on kõik elumahlad välja pigistatud, siis romaani lõpuks jäävad veel mitmedki lahtised otsad, kust annab lugu edasi arendada.
Rääkimata sellest, et paralleelselt Tallinnas toimuvaga hoitakse silma peal ka noorel Melchioril, kelle tee on viinud Lübeckisse. Seal kohtub ta ühe isevärki seltskonnaga ning saab teada nii mõndagi uut Wakenstedede suguvõsa kohta. Noore Melchiori tulevik lubab põnevat ainest ka siis, kui vanem Melchior juba vana ja hall on, kuigi ka tema päevadesse tuli proua Krouweli näol särtsu ja sädet.
Lugedes mõtlesin, et tahaks rohkem teada saada ka Agathe Wakenstede käekäigu kohta. Tundub, et üheks variandiks võiks olla sügisel etenduv näitemäng. [2] Loodetavasti kohtab teda ka tulevastes romaanides.
Tallinna kroonika lugu on põnev. Ei puudu väike kõditus ajaloo näol, ei puudu huvitavad kõrvaltegelased ega pisike perverssus. Nagu ma Pirita kägistajast kirjutades juba mainisin, tundub, et lood lähevad raamat raamatu järel aina paremaks. Vähemalt minu maitse järgi. Ma ei ole kunagi olnud osav kurjamite äratundja kriminaalromaanides, seega ei oska kommenteerida, kui lihtne see sel korral oli. Mina olin üllatunud igatahes.
Päris huvitav suvi on olnud, enamus raamatuid, mida lugenud olen siiamaani, räägivad keskajast. Kuna ladina keel ei ole minu tugevaim külg kahjuks alati, siis oleksin tahtnud, et Hargla oleks oma ladinakeelsetele fraasidele tõlked juurde pannud. Osadel olid, kuid vahel oli keeruline aru saada. "Roosi nimi" oli sellesosas eeskujulik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar