Terry Pratchett "Vahid! Vahid!"

Siiamaani olen Kettamaailma lugudes peami-selt tutvunud nõidade käekäiguga. Ei saa salata, et nad endiselt on mu lemmik-tegelased. Viimati uut lugu valides jäi aga kätte hoopis "Vahid! Vahid!", mis tundub avavat hoopis uue liini, millega ma varem pole kokku puutunud - vahtkond. [1]

Ankh-Morporki vahtkonna hiilgeajad on möödas. Täna kuulub nende ülesanneteks vaid kesköö kuulutamine ning kõikvõimalikest pahandustest eemale hoidmine. Ja vahidki on peamiselt hädapätakad, kes sinna ametile sattunud karistusena või pagedes millegi hullema eest. Seda veidram on vabatahtlik Porgandi saabumine, kes soovib õigluse jalule seada ja, oh häda, seadust järgida.

"Või nii," lausus ta lõpuks. "Ja kas teil on selle kõige kohta oma arvamus, kapten?" 

Kaptenil oli. Koidueelsetel tundidel oli tal peast läbi käinud igasugu arvamusi, esimesena neist kindel veendumus, et siia ilma sündimine oli olnud suur viga. 

Ent järsku toimuma hakkavad arreteerimised ei ole sugugi kõige veidram asi, mis linnakeses juhtub. Ilmutustsaanud Vennad on välja kutsunud lohe. Päris ehtsa mitmetonnise tuldpurskava lohe, millesarnast keegi pole sajandeid juba näinud.

"On traditsiooniks, et sellistel puhkudel ilmub kangelane linna päästma," sõnas Palgamõrvarite Gildi president. "Lohetapja. Kus ta on, tahaksin ma teada? Miks meie koolid ei õpeta noortele inimestele oskusi, mida ühiskond vajab?"

Ja just selline plaan ülemloožmeistril ongi, välja on valitud isegi üks tema kauge sugulane, kes peaks linna lohe käest päästma ja kuningaks kroonitama. Ülemloožmeister saaks aga tema austatud nõustajaks. Ent muutuvad ajad olid uue elujõu sisse ajanud ka kapten Vimesile ning Vahtkond alustab tegelemist lohemüsteeriumiga.

See Vahtkond on üldse üks omamoodi kamp. Tundub, et võib veel asja saada. Tõenäoliselt saab ka järgmine minu loetud Kettamaailma raamat neist rääkima. Aga nõidade vastu (veel) ei saa.