Francis Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"

See 1920ndate aasta sädelev idüll, millest siin pilt luuakse, oli täpselt see, mida mu hing sellel hetkel vajas. Kaunid, ent tühjad inimesed, sädelevad, ent mittemidagiütlevad suured peod, ja osa minust isegi ihkas seda mulli purunemist.

"Ma olin siin ja ei olnud siin; 

elu oma ammendamatu mitmekesisusega ühtaegu lummas ja tõrjus mind eemale."

Ja siis loomulikult Jay Gatsby. Omamoodi justkui mull mullis, sädelevate ja suurte pidude ja uhke välispinna taga peitub, nagu tihtipeale see nii ongi, kõigest taaskord üks lihtne hing, mis ihkab kõigest ühe naiivse unistuse poole. Üritab küündida selle müstilise rohelise tulukese poole, mis sümboliseerib kõike head ning ilusat. 

Ent see ei ole õnnelik armastuslugu. Ma isegi ei tea, kas see üldse on armastuslugu. Ühelt poolt on see jaht olnud aegadele, teisalt... Mis armastusest me räägime, kui su matustel seisavad kolm inimest? Gatsby, old sport, mul on kahju.

"Gatsby uskus rohelist tuld, seda ohjeldamatut tulevikku, mis meie eest iga aastaga ikka enam ja enam taandub. Tookord lipsas ta meil käest, aga mis sellest - homme jookseme kiiremini, sirutame käed kaugemale välja... 

Ja siis ühel ilusal hommikul... 

Niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, 

ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku."

Njörður P. Njarðvík "Surmamõistetud"

Island, 17. sajandi keskpaik, usk on ühiskonnas väga olulisel kohal ning kõike, mis veidi erinev, võib nõiakunsti ja saatanaga mestis olemise alla liigitada. Kirikuõpetaja isa Jóni mahitusel tabab just selline saatus isa-poega Jón Jónssoneid. On see siis pahatahtlikkus või isa Jóni üritus lahti saada noorest Jónist, kes tema kasutütar Rannveigi südame võitnud on, seda on raske mõista. Tekstist kumab läbi isa Jóni vaimuhaigus, mille raskematel hoogudel ei ole ka ime, et mõtetes ümbritsevad teda deemonid ja kuradi käsilased ning väikseimgi naljaga pooleks öeldud lausejupp võib tunduda kurjakuulutava endena.

"Nad langevad taas teineteisele kaela. 

Vajuvad koos süümepiinade rusuvasse rüppe."

Lugu põhineb reaalselt elanud pastor Jón Magnussoni käsikirjadel, kus raamatus lahti rulluvaid sündmuseid kirjeldatud on. Ühest küljest on mõistetav, et tegevus on üles täheldatud pigem kirjeldaval kujul, valimata pooli, avamata tagamaid. Lugemiselamuse mõttes oleksin ma aga soovinud, et see nii poleks olnud. Veel, mis mind veidike häiris, oli lausete ehitus. Ma ei tea, kas tegu on autori stiiliga või lihtsalt kohmaka tõlkega, kuid tihtipeale lugedes tundus mulle, nagu kardetaks liitlauseid. Kas või väljatoodud tsitaadi juures, mis minu meelest kõlaks ühe lausena palju sujuvamalt ning kaunimalt.

Selles loos ei olnud mitte midagi positiivset, pigem jättis lahtine lõpp võimaluse, et asjad lähevad veel hullemaks. On hirmus mõelda, millise koletu kombinatsiooni moodustavad võim ja hullus käsikäes. Eriti, kui sellele juurde lisada veel vankumatu kangekaelsus. Unustage ära oma roosad prillid ja lugege see raamat läbi. Valus on, aga mingil kriipival viisil hea. Tahan kindlasti islandi kirjandusega veel tutvuda.