Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja"

Piritale on kerkinud Birgitta klooster, mis ootab oma sissepühitsemist, kuid seda varjutavad kloostrimüüride vahel toimuvad koletud lood - õde Talekese veider käitumine ning järgemööda salapärase kägistaja ohvriks langevad kloostrielanikud ning -külalised. Kohale kutsutakse Melchior, kes annab püha lubaduse, et ta paljastab Pirita kägistaja isiku. Kahtluseid on palju ja lugu, mis peatükk peatüki haaval paljastub, viib vanade legendide ja aareteni, mille avalikustamine raputaks kogu maailma.

Miks mulle see raamat kõigist eelnevaist enim on meeldinud seni, on see, et lisaks põhiloole on siin hargnema hakanud ka paljud huvitavad kõrvallood, osad mis on otseselt või kaudselt seotud põhimüsteeriumiga ning samas ka teised, mis annavad lihtsalt värvikust ja tagapõhja loo kõrvaltegelastele. Melchiori lapsed on suureks saanud ning nende elud liiguvad omas suunas ning ka nende suguvõsa painav needus ei ole veel lahendust leidnud ning raamatu lõpuks nõuab ka ühe järjekordse ohvri.

Kuigi nüüd tuleb tõenäoliselt jälle suurem paus Melchiori lugudesse, ootan juba põnevusega järgmist. Siiamaani loetud on kõik muudkui paremuse poole voolanud. Natuke murelikuks teeb mind Melchiori iga raamatuga kasvav vanus (erinevate lugude vahel on u. 10 aastat) - kas siis edasi jätkab lugu tema poeg, noor Melchior? Kuidagi natuke nadi oleks ka, kui kogu Wakenstedede perekonna needuse lugu avalduks ühes teoses, ühe ropsuga. Aga eks ei jää muud üle kui oodata ja vaadata.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja timuka tütar"

Aastad mööduvad ja Melchiorist on saanud raeapteeker. See uus tiitel ei vähenda aga tema kirge müsteeriumide ning mõrtsukajahi vastu. Ja ega polegi vaja - sest kuritegusid ikka toimub siin ja seal. 

Wibeke, Tallinna linna timuka tütar, näeb pealt kohutavat kuritegu. Veidi aeg hiljem leitakse too surnuks peetud noormees, kes mäletab küll väga hästi, kuidas käib kaupmehetöö ning oskab rehkendada, kuid kellel puuduvad igasugused mälupildid oma isikust, oma minevikust, ainus, mida ta mäletab, on nimi Steffen. Lühikese ajaga võidab noormees linnas peaaegu kõigi südamed, inimesed tunnevad talle kaasa, rabelevad end nahast välja selleks, et ainult tal hea oleks. Eriti agaralt Wibeke, kelle süda on natuke teises rütmis põksuma hakanud ning tundub, et ka Steffeni oma lööb samas rütmis. Ja see on suur asi, kuna timuka tütrel ei ole sugugi peigmeest kerge leida. Kui aga kuritööd jätkuvad, selgub, et kurjus liigub siiski veel Tallinna linnamüüride vahel ringi ning Melchioril tuleb tööle asuda.

Soomlase silmad lõikas ta siiski välja, sest neil raisku minna lasta oleks patt, neist saab hea salvi, kui ta ruttu need ära keedab ja õliga segatuna peeneks tambib. Siis urgitses ta veidi tapetu kolba all ja koukis ajuollust ning koputas haamriga senikaua, kuni sai kätte tüki kolpa. See tuleb väga peenikeseks puruks tampida ja soolaga läbi segada. Kolbasoolast tehtud ravijook pidi nägemise hädade vastu aitama.

Natuke näiteid ka raamatus kirjeldatud ravimitest. See tapetud inimeste kehaosadest elujõu ammutamine jooksis teemana läbi mõlemast raamatust, lisaks veel muudki ravivahendid, mis pärast kahte aastat arstiteaduskonnas kergelt muigama panevad. Tollal oli muidugi selline hookuspookus üsna tavaline, ja kes teab - platseebo foonil võis ju mõnda aidatagi. Kindlasti aga aitas lonks apteeginapsi ja üks väike apteegiküpsis selle peale.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"

Apteeker keskaegsest Tallinnast, Melchior Wakenstede, on taaskord leidnud tee mu lugemiselamustesse. Seekord siis antud sarja teise osaga tegu. Kõik kolm on mulle siiamaani väga meeldinud, täpselt nagu kogu Hargla looming. 

Kolm inimest on surnud ning nende surmade ühiseks faktoriks on see, et kõik väidavad end enne surma näinud olema õõvastavat viirastust Rataskaevu tänaval. Kuna aga see on Melchiori kodutänav, on ta eriti motiveeritud selgeks tegema, mis siis tegelikult juhtus ja kas tõesti on vaimud allmaailmast lahti pääsenud. Lisaks tundub kogu lugu hargnevat ühe maja ümber, kus toimub palju veidraid asju. Edasi hargneb lahti lugu täis surma, saladusi, karistusi, vimma; kuid kõigi pühakute soosingul ja Melchiori usina detektiivitöö tulemusel hargnevad niidid ja kurjus saab paljastatud.

Endiselt pole aga lahendust saanud Melchiori ennast painav needus, mis tema suguvõsa mehi juba aastasadu saatnud on. Need hood saadavad teda alati, kui teda ümbritseb tusk ja surm, nad muutuvad üha tugevamaks ja tugevamaks.

Charles Bukowski "Pulp"

Mulle meeldivad kriminullid. Bukowski osas ei ole ma veel otsust suutnud vastu võtta, kuna tegu on ühe kuradima vastuolulise tüübiga. Kas mulle meeldis Bukowski kriminull? Ta ise on selle raamatu kohta kunagi öelnud, et tõenäoliselt hävitab see ta niigi vähese maine, aga see ei koti teda mitte üks raas, kuna tal endal oli kirjutades lõbus. 

Ärge saage minust valesti aru, ma pooldan kahe käega seda, et oma tegevustes peaks leidma mingi positiivse noodi ja tegema seda, mida sa naudid. Aga. Tõsimeelsed kirjandusfanaatikud võib-olla tahaksid nüüd mulle kuvaldaga vastu pead virutada, aga ma tõmbaks siinkohal paralleeli Vonneguti "Tapamaja, korpus 5"-ga. Mõlemas teoses oli sees selline absurdne temaatika, absurdsed üleminekud, absurdne lõpptulemus. Vähem või rohkem absurdsel moel ei liigutanud kumbki neist raamatutest minu sees mitte üht rakukestki.

"Lõppude lõpuks, olin teinud üsna palju sellist, mida olin elus teha plaaninud. Olin teinud mitu head liigutust. Ma ei maganud öösiti tänaval. Muidugi, oli palju häid inimesi, kes magasid öösiti tänaval. Nad polnud lollid, nad lihtsalt ei sobinud hetkel vajalikku masinavärki. Ja need vajadused vaheldusid. See oli sünge asjakorraldus ja kui sa leidsid end öösel magamas oma voodis, oli see juba väärtuslik võit jõudude üle."

Raamatu peategelase, Nick Belane'i, teele visatakse üksteise järel erinevaid müsteeriume, alustades salapärase Punase Varblase otsingutest lõpetades Leedi Surma ning piltilusa (ning vähemalt sama ohtliku) naisterahvaga avakosmosest. Kuigi tegu on mehega, kelles detektiivi ei ole vast rohkem kui kopika eest (kuigi ametinimetus teisiti väidab), õnnestub tal teose lõpuks kõik need juhtumid ühel või teisel viisil ka lahendada. Ja selle kõige kõrvalt palju juua ja hipodroomil panustada.

Tahaks nüüd Bukowskilt jälle midagi väga head lugeda.

Noh, tasakaaluks või nii.

Donatien Alphonse François de Sade "Justine e. Vooruse õnnetused"

Esiteks, ma loodan, et mu psüühikas ei ole nüüd tagasipöördumatuid kahjusid tehtud tänu sellele, et ma selle raamatu ühe päevaga läbi lugesin. Ütleme siis nii, et ... kohati oli tõesti piisavalt rõve, aga samas kui jätta kõrvale kogu see pornograafia, siis mulle meeldisid need tegevusse pikitud filosoofilised vestlused heast ja halvast, kuritööst, karistusest ja naudingust, voorusest ja puhtusest. Väga vastuoluline.

Mulle jättis eriti huvitava mulje üks mõttekäik, kus meesterahvas, kes (nagu nad seal kõik) harrastas väga vägivaldselt naistelt selle võtmist, mis iganes ta soovis, õigustas oma käitumist sellega, et kuna ta VÕTAB, ilma et naised vabatahtlikult talle midagi annaksid, siis ei ole temal mingisugust kohustust ega "võlga" nende ees.

Ja siis kui võttagi see teine pool raamatust - sadistlik ihademäng, mida ka kõige parema tahtmise korral ei saaks kuidagi seksiks nimetada. Tekib endalgi Justine'i moodi soov ehmunult tõdeda, et kas tõesti... kas tõesti on siin maailmas keegi, kelle nauding vaid läbi selliste kõlvatuste toimuda saab. Ma räägin poomistest, aadrilaskmistest, vägivallast, sõimust, alandusest. Kas tõesti? Ma ei pea end kaugeltki mitte kõige vooruslikumaks ja ninnunännumaks inimeseks, aga kuskilt jookseb ka minul see piir, kust edasi ma päris täpselt enam maailma asju ei mõista. "Justine" oli seal piiri peal - ma võisin seda lugeda ilma, et mul tekiks mingit rõvedat vastumeelsust, aga ma lihtsalt ei mõista seda, et miks peaks keegi midagi nii meeldivat muutma millekski nii rõvedaks?

Kokkuvõtteks soovitaks ma ikkagi seda raamatut lugeda kõigil, kes väga nõrganärvilised pole. Kas või selleks, et näha, et ülim naiivsus ei vii kuhugi - sind on just pikka aega hoitud kinni kloostris ja peaaegu igal õhtul vägistatud, aga kui vabadusse pääsed, siis lähed ikka mingi suvalise mehega heasüdamlikult kaasa, sest äkki ta ei tee sulle midagi halba? Saan aru, et see oligi Justine'i põhimõte - minna elust läbi puhta ja vooruslikuna. Aga. Tõesti? 

Richard Brautigan "Arbuusisuhkrus"

Lugesin selle paari tunniga keset ööd läbi. Tõenäoliselt kõige sürreaalsem asi, mida ma öösel teinud olen. Lugu keerleb kamba inimeste üle, kes elavad iDEATHis ning seda ümbritsevates osmikutes. Nagu pealkiri vihjab, on arbuusisuhkur väga tähtis komponent nende elus, nimelt on peaaegu kõik asjad sellest tehtud. Alates aknaklaasist kuni naiste kleitideni. Tundub nagu üks ebareaalselt roosa ja idealistlik maailm, jah? Eks ta ühest küljest olegi... Samas, nagu igal mündil, on ka siin kaks külge.

Tihti juhtub selliste raamatutega see, et päris kogu pilt selgub järelsõna lugedes. Või tõlkija kommentaari. Naljakas. Samamoodi siin - kas siis lõpuks oli tegu lihtsalt ühe absurdsürrealismi peegeldava teosega, looga vastamata armastusest ning selle tagajärgedest... või hoopis millestki muust? Eks igaühele oma. Lugemist ma ei kahetse.

Olin seda juba kunagi aastaid tagasi alustanud, aga tollal jäi pooleli. Nüüd siis sai ikkagi ära loetud. Olen mõningaid teisi Brautigani teoseid ka lugeda püüdnud, aga kokkuvõttes see kirjanik mulle väga ikkagi ei sümpatiseeri.