Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja"

Piritale on kerkinud Birgitta klooster, mis ootab oma sissepühitsemist, kuid seda varjutavad kloostrimüüride vahel toimuvad koletud lood - õde Talekese veider käitumine ning järgemööda salapärase kägistaja ohvriks langevad kloostrielanikud ning -külalised. Kohale kutsutakse Melchior, kes annab püha lubaduse, et ta paljastab Pirita kägistaja isiku. Kahtluseid on palju ja lugu, mis peatükk peatüki haaval paljastub, viib vanade legendide ja aareteni, mille avalikustamine raputaks kogu maailma.

Miks mulle see raamat kõigist eelnevaist enim on meeldinud seni, on see, et lisaks põhiloole on siin hargnema hakanud ka paljud huvitavad kõrvallood, osad mis on otseselt või kaudselt seotud põhimüsteeriumiga ning samas ka teised, mis annavad lihtsalt värvikust ja tagapõhja loo kõrvaltegelastele. Melchiori lapsed on suureks saanud ning nende elud liiguvad omas suunas ning ka nende suguvõsa painav needus ei ole veel lahendust leidnud ning raamatu lõpuks nõuab ka ühe järjekordse ohvri.

Kuigi nüüd tuleb tõenäoliselt jälle suurem paus Melchiori lugudesse, ootan juba põnevusega järgmist. Siiamaani loetud on kõik muudkui paremuse poole voolanud. Natuke murelikuks teeb mind Melchiori iga raamatuga kasvav vanus (erinevate lugude vahel on u. 10 aastat) - kas siis edasi jätkab lugu tema poeg, noor Melchior? Kuidagi natuke nadi oleks ka, kui kogu Wakenstedede perekonna needuse lugu avalduks ühes teoses, ühe ropsuga. Aga eks ei jää muud üle kui oodata ja vaadata.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja timuka tütar"

Aastad mööduvad ja Melchiorist on saanud raeapteeker. See uus tiitel ei vähenda aga tema kirge müsteeriumide ning mõrtsukajahi vastu. Ja ega polegi vaja - sest kuritegusid ikka toimub siin ja seal. 

Wibeke, Tallinna linna timuka tütar, näeb pealt kohutavat kuritegu. Veidi aeg hiljem leitakse too surnuks peetud noormees, kes mäletab küll väga hästi, kuidas käib kaupmehetöö ning oskab rehkendada, kuid kellel puuduvad igasugused mälupildid oma isikust, oma minevikust, ainus, mida ta mäletab, on nimi Steffen. Lühikese ajaga võidab noormees linnas peaaegu kõigi südamed, inimesed tunnevad talle kaasa, rabelevad end nahast välja selleks, et ainult tal hea oleks. Eriti agaralt Wibeke, kelle süda on natuke teises rütmis põksuma hakanud ning tundub, et ka Steffeni oma lööb samas rütmis. Ja see on suur asi, kuna timuka tütrel ei ole sugugi peigmeest kerge leida. Kui aga kuritööd jätkuvad, selgub, et kurjus liigub siiski veel Tallinna linnamüüride vahel ringi ning Melchioril tuleb tööle asuda.

Soomlase silmad lõikas ta siiski välja, sest neil raisku minna lasta oleks patt, neist saab hea salvi, kui ta ruttu need ära keedab ja õliga segatuna peeneks tambib. Siis urgitses ta veidi tapetu kolba all ja koukis ajuollust ning koputas haamriga senikaua, kuni sai kätte tüki kolpa. See tuleb väga peenikeseks puruks tampida ja soolaga läbi segada. Kolbasoolast tehtud ravijook pidi nägemise hädade vastu aitama.

Natuke näiteid ka raamatus kirjeldatud ravimitest. See tapetud inimeste kehaosadest elujõu ammutamine jooksis teemana läbi mõlemast raamatust, lisaks veel muudki ravivahendid, mis pärast kahte aastat arstiteaduskonnas kergelt muigama panevad. Tollal oli muidugi selline hookuspookus üsna tavaline, ja kes teab - platseebo foonil võis ju mõnda aidatagi. Kindlasti aga aitas lonks apteeginapsi ja üks väike apteegiküpsis selle peale.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"

Apteeker keskaegsest Tallinnast, Melchior Wakenstede, on taaskord leidnud tee mu lugemiselamustesse. Seekord siis antud sarja teise osaga tegu. Kõik kolm on mulle siiamaani väga meeldinud, täpselt nagu kogu Hargla looming. 

Kolm inimest on surnud ning nende surmade ühiseks faktoriks on see, et kõik väidavad end enne surma näinud olema õõvastavat viirastust Rataskaevu tänaval. Kuna aga see on Melchiori kodutänav, on ta eriti motiveeritud selgeks tegema, mis siis tegelikult juhtus ja kas tõesti on vaimud allmaailmast lahti pääsenud. Lisaks tundub kogu lugu hargnevat ühe maja ümber, kus toimub palju veidraid asju. Edasi hargneb lahti lugu täis surma, saladusi, karistusi, vimma; kuid kõigi pühakute soosingul ja Melchiori usina detektiivitöö tulemusel hargnevad niidid ja kurjus saab paljastatud.

Endiselt pole aga lahendust saanud Melchiori ennast painav needus, mis tema suguvõsa mehi juba aastasadu saatnud on. Need hood saadavad teda alati, kui teda ümbritseb tusk ja surm, nad muutuvad üha tugevamaks ja tugevamaks.