Sarah Addison Allen "The Girl Who Chased the Moon"

Selle raamatu kaunis kaanepilt lummas mind esimesest pilgust alates. Samuti pealkiri. Üritan ikka igal aastal midagi inglise keeles lugeda, et keeleoskust alles hoida / arendada / vali ise sobiv tegusõna.

Emily Benedict naaseb Mullabysse oma vanaisa juurde, kelle olemasolust tal kuni viimase ajani aimugi polnud. Ta loodab, et suudab selgust tuua saladustesse, mis tema ema elus olid.

Ent tundub, et Mullaby ainult lisab küsimusi ja saladusi. Mis salapärased tuled need öösiti aias sähvivad? Miks magamistoa tapeedi värvus muutub? Selles segaduses leiab Emily esimese lohutuse kõrvalmajas elavalt Julialt, kuid ka temal on huvitavad luukered kapis.

Tasapisi hakkab selguma, miks Emily ema Mullabyst lahkus ning sellest paigast tüdrukule kunagi rääkinud pole. Lahti rullub ka Julia lugu ning selgub kas nende minevik suudab neile andestada ja kas nad suudavad sellest üle olla ja ikkagi oma koha Mullabys leida.

Oli lihtne suvine seebikas. Mulle meeldis vahelduseks midagi inglise keeles lugeda, siis ei lähe see oskus ka rooste. Lugu oli armas, õnneliku lõpuga, aga võib-olla natuke liiga lääge. Nagu Twilighti sädelevad vampiirid. Fancy.

Ja lõpuks jäigi arusaamatuks, kes seda Kuud siis taga ajab, kuna kirjelduse järgi sobiks nii Julia kui Emily. Eks jääb lugejate otsustada.

Terry Pratchett "Relvis mehed"

Muutused Vahtkonnas on toimumas eelmisest loost [1] alates. Kõik uuendused ei pruugi aga esmapilgul üldse positiivsed tunduda - uuteks linnavahtideks on võetud päkapikk, troll... ja naine. Kapten Vimes valmistub erru minekuks ning leedi Ramkiniga abiellumiseks. Ent Ankh-Morporki tänavatel on (mitte, et see kedagi üllataks) midagi kahtlast toimumas.

"Nooh," venitas seersant Colon, "see etniline värk on alati väga keeruline."
"Väga kergesti võib ämbrisse astuda," lisas Noobel. "Need etnikud on väga õrnahingelised."
"Õrnahingelised? Nad tahavad üksteist ära tappa!"
"See on kultuuriline asi," nentis seersant Colon nukralt. "Mis õigust on meil neile oma kultuuri peale suruda? See oleks liigivaenulik."

Palgamõrvarite Gildist on varastatud üks tundmatu ese ning üks mõrv toimub teise järel. Hoiatustele ja keeldudele vaatamata alustab Vahtkond süüdlas(t)e väljaselgitamist.

Raamatu algus venis kuidagi kohutaval kombel, kaalusin korraks isegi pooleli jätmist. Aga hea meel, et ei jätnud. Tore oli kaasa elada Porgandi eduloole Vahtkonnas, ootan huviga, mis temast edasi saab. Tundub, et ka Vahtkonna kirkamad päevad on alles algamas.

Fun fact - Ma pole vist kunagi ühestki raamatust nii palju fakte kellelegi jutu sees maininud kui seekord. Järelikult kõnetas!

Liisi Lõo "Minu Tšiili"

Lihtsa ajaviitelugemise laine jätkub. Kesk- ja Lõuna-Ameerika maade kultuur on mulle huvi pakkunud juba mõned aastad, võimalusel tahaks kunagi neid paiku ka ise külastada.

Oma loo jutustab tütarlaps, kes 16-aastaselt Tšiilisse vahetusõpilaseks läks. Ta kirjutab, kuidas alles seal, võõras keele- ja kultuuri-ruumis sai ta tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista sinu käitumist. Ja purunes ka minu lootus, et ma hispaania keelt oskamata kunagi Lõuna-Ameerikas hakkama võiks saada.

Esimene emotsioon lugemisel oli pigem kahtlev. Kuidagi kobav ja ebakindel, kuid selline tõenäoliselt ongi tunne olla maailma teises otsas, nii et keegi ei saa sinust ega sina kellestki aru. Aga edasi läks mõnusamaks.

Palju sai teada Tšiili koolielust, aga samuti üldiste kommete, kohaliku olu ja inimeste kohta. Uskumatu, kui (ja vahest ehk liigagi!) soojad inimesed seal tunduvad elavat. Vahekord "minu" ja "Tšiili" vahel oli minu jaoks enamvähem paigas. Pildimaterjali oleks rohkem tahtnud.

Kaanepilt on lustakas ning ühest küljest sobiks noort vahetusõpilast-maailmarändurit kirjeldama küll, teisalt mõjub veidi veidrana, kui raamatust lugedes saab teada, et koolis on väga karm kord riietumisel ning punase jope või liiga pikkade juustega võid sootuks kooliukse taha jääda.

Päris kõige lemmikumaks Minu-sarja raamatuks "Minu Tšiili" ei saanud, aga lugeda oli hea ning teistele soovitaks ka.

Roald Dahl "George'i Imeline Arstirohi"

Aasta alguses võtsin omale eesmärgiks lugeda vähemalt kümme raamatut The Big Read [1] nimekirjast. Leidsin sealt ka hunniku Roald Dahli lasteraamatuid ning niimoodi ma täna raamatukogus mudilaste sektorisse jalutasingi.

Lugu räägib 8-aastasest poisist George Kapriis, kelle vanaema on tema sõnul üks haletsus-väärne tujurikkuv pahurusehunnik. Kusjuures naise kurjem pool tuleb välja ainult siis, kui nad Georgega kahekesi jäänud on.

Ühel sellisel korral tuleb poisiklutile pähe idee keeta vanaemale kokku imeravim, mis nõiamoori kas terveks ravib või probleemi kuidagi muudmoodi lahendab. Ei saa küll öelda, et ravim farmakopöale nõuetele vastaks, arvestades, kuidas valimatult lendavad potti kõik vedelikud, kreemid ja palju muudki, mida George majast leiab.

Järgmisena leidis ta riiulilt purgi KANAARILINNUSEEMNETEGA. "Võib-olla see paneb selle vana haraka laulma," ütles ta ja ka seemned leidsid oma tee kastrulisse.

Ent poiss ei oska aimatagi, missugune mõju tema Imelisel Arstirohul on...

Vahva ja lõbus pooletunnine lugemine oli. Peaksin tihedamini vahelduseks lasteraamatuid lugema. Sai nalja ja oli ka väike õpetusmoment sees - kui oled kuri, viril ja vastik, siis lõpetad kirbust väiksemana. Roald Dahl on tõenäoliselt üks mu lemmikuid lastekirjanikke, tahaks millalgi lugeda ka tema täiskasvanutele mõeldud teoseid.

Terry Pratchett "Vahid! Vahid!"

Siiamaani olen Kettamaailma lugudes peami-selt tutvunud nõidade käekäiguga. Ei saa salata, et nad endiselt on mu lemmik-tegelased. Viimati uut lugu valides jäi aga kätte hoopis "Vahid! Vahid!", mis tundub avavat hoopis uue liini, millega ma varem pole kokku puutunud - vahtkond. [1]

Ankh-Morporki vahtkonna hiilgeajad on möödas. Täna kuulub nende ülesanneteks vaid kesköö kuulutamine ning kõikvõimalikest pahandustest eemale hoidmine. Ja vahidki on peamiselt hädapätakad, kes sinna ametile sattunud karistusena või pagedes millegi hullema eest. Seda veidram on vabatahtlik Porgandi saabumine, kes soovib õigluse jalule seada ja, oh häda, seadust järgida.

"Või nii," lausus ta lõpuks. "Ja kas teil on selle kõige kohta oma arvamus, kapten?" 

Kaptenil oli. Koidueelsetel tundidel oli tal peast läbi käinud igasugu arvamusi, esimesena neist kindel veendumus, et siia ilma sündimine oli olnud suur viga. 

Ent järsku toimuma hakkavad arreteerimised ei ole sugugi kõige veidram asi, mis linnakeses juhtub. Ilmutustsaanud Vennad on välja kutsunud lohe. Päris ehtsa mitmetonnise tuldpurskava lohe, millesarnast keegi pole sajandeid juba näinud.

"On traditsiooniks, et sellistel puhkudel ilmub kangelane linna päästma," sõnas Palgamõrvarite Gildi president. "Lohetapja. Kus ta on, tahaksin ma teada? Miks meie koolid ei õpeta noortele inimestele oskusi, mida ühiskond vajab?"

Ja just selline plaan ülemloožmeistril ongi, välja on valitud isegi üks tema kauge sugulane, kes peaks linna lohe käest päästma ja kuningaks kroonitama. Ülemloožmeister saaks aga tema austatud nõustajaks. Ent muutuvad ajad olid uue elujõu sisse ajanud ka kapten Vimesile ning Vahtkond alustab tegelemist lohemüsteeriumiga.

See Vahtkond on üldse üks omamoodi kamp. Tundub, et võib veel asja saada. Tõenäoliselt saab ka järgmine minu loetud Kettamaailma raamat neist rääkima. Aga nõidade vastu (veel) ei saa. 

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"

Aasta ja veidi pealegi on mööda läinud viimasest Melchiori-elamusest. [1] Pirita kägistaja lugu jättis loo väga huvitava lahkme peale - Melchiori naine Keterlyn suri, tütar Agatha läks kloostrisse ning poeg Melchior välismaale apteekriteadmisi omandama. Apteekrihärra on sellest kõigest üsna muserdatud, tema vanus ja tervis ei ole samuti enam need, mis varem.

Tõenäoliselt osalt selle kõige võimendamiseks loo algus ka korralikult venib. "Endine" Melchior oleks müsteeriumist kindlasti kiiremini kinni haaranud. Dominiiklaste kloostri raamatukogust ilmub päevavalgele Tallinna kroonika, mille edasikirjutamise ettepanek tehakse vend Hinricule. Viimane saab sealt aga jälile hirmsale saladusele, mis lükkab ümber esimese doominotüki pikemas kuritegude reas, ning kõik juhtlõngad tunduvad näitavat Püha Ihu gildi liikmete poole. 

Lõpuks taas veidi eluvaimu sisse saanud Melchioril on aeg hakata uurima, mis juhtus tegelikult ning kas kõik on ikka nii nagu esmapilgul paistab. Teda saab abistama kaupmehe leskproua Bertha Krouwel, kellel nutikust ja pealehakkamist jagub. Kui esialgu jäi mulje, et vanast apteekrist on kõik elumahlad välja pigistatud, siis romaani lõpuks jäävad veel mitmedki lahtised otsad, kust annab lugu edasi arendada.

Rääkimata sellest, et paralleelselt Tallinnas toimuvaga hoitakse silma peal ka noorel Melchioril, kelle tee on viinud Lübeckisse. Seal kohtub ta ühe isevärki seltskonnaga ning saab teada nii mõndagi uut Wakenstedede suguvõsa kohta. Noore Melchiori tulevik lubab põnevat ainest ka siis, kui vanem Melchior juba vana ja hall on, kuigi ka tema päevadesse tuli proua Krouweli näol särtsu ja sädet.

Lugedes mõtlesin, et tahaks rohkem teada saada ka Agathe Wakenstede käekäigu kohta. Tundub, et üheks variandiks võiks olla sügisel etenduv näitemäng. [2] Loodetavasti kohtab teda ka tulevastes romaanides.

Tallinna kroonika lugu on põnev. Ei puudu väike kõditus ajaloo näol, ei puudu huvitavad kõrvaltegelased ega pisike perverssus. Nagu ma Pirita kägistajast kirjutades juba mainisin, tundub, et lood lähevad raamat raamatu järel aina paremaks. Vähemalt minu maitse järgi. Ma ei ole kunagi olnud osav kurjamite äratundja kriminaalromaanides, seega ei oska kommenteerida, kui lihtne see sel korral oli. Mina olin üllatunud igatahes.

Päris huvitav suvi on olnud, enamus raamatuid, mida lugenud olen siiamaani, räägivad keskajast. Kuna ladina keel ei ole minu tugevaim külg kahjuks alati, siis oleksin tahtnud, et Hargla oleks oma ladinakeelsetele fraasidele tõlked juurde pannud. Osadel olid, kuid vahel oli keeruline aru saada. "Roosi nimi" oli sellesosas eeskujulik.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Raamatute juures naudin ma vist enim seda tunnet, kui laused ja leheküljed lugedes lausa lendavad silme all. Vahelduseks oli tore midagi sellist kergemat ka lugeda.

"Tähetolm" on ilus muinasjutt, mille peategelaseks noormees Tristran Thorn, kes lubab oma armastatud neiule tuua langenud tähe. Vastutasuks täidab neiu tema suurima soovi. Asunud teele Haldjamaale, ei tea meie kangelane aga, et langenud tähte jahivad teisedki, ja sugugi mitte nii õilsate soovide ja eesmärkidega. Ja üldse ei osanud ta ette kujutada, milline näeb välja üks langenud täht.

Mulle igatahes väga meeldis. Tahaks filmi [1] ka näha. Ja võib-olla ka originaalis lugeda kunagi. Oli romantikat ja oli hirmsaid hetki ja oli õnnelik lõpp. Väikeste vimkadega, aga seda võiski oodata. Ilus oli. Täpselt nagu üks muinasjutt olema peab.

Ja olgem ausad, tähetolm on üks paganama kaunis sõna.

Umberto Eco "Roosi nimi"

Keskaeg on mind endasse haaranud. 14. sajandil kutsutakse Baskerville'i William ühte kloostrisse Itaalias, et uurida segaseid mõrvaluguid, mis seal toime on pandud. Raamatus näeme neid sündmuseid läbi tema õpipoisi, noviits Adso, silmade. Roimad on kurjakuulutavad ning vastus tundub kuidagi peituvat tolle aja kõige uhkemas raamatukogus, kuhu kedagi peale raamatukoguhoidja sisse ei lasta.

Tegu on üle pika aja ühe tõeliselt mahuka teosega minu lugemislaual. Mis selle romaani veel eriti "rammusaks" teeb, on detektiiviliinile lisanduvad lehekülgede pikkused mõtisklused ja dialoogid religiooni olemusest, tundmustest ning tollasest ühiskonnast. Viimatimainitud tegid lugemise (või siis õigemini loetu jälgimise) minu jaoks ka veidi raskeks. Samuti lausetesse pikitud ladinakeelsed katked, mis olid kui kirsid tordil mu ladina keelt armastavale hingele, kuid puuduliku keeleoskuse tõttu katkestasid lugemist nii mõnelgi korral tõlke vaatamiseks.

Sellele vaatamata soovitaks ma kindlasti ka teistel "Roosi nime" lugeda. Miks? Temas on just kui nii palju erinevaid kihte, millest igaüks kindlasti midagi endale leiab. Romaanis on klassikaline kriminulli-joon, kus väikeste kiiksudega detektiiv ning tema ustav abiline lahendavad roimalugusid. Sellele lisandub mingil määral inimlik joon, läbi mille kõik alati ei lõppe roosiliselt ja kullasäras, inimene ei suuda ära hoida õnnetuid juhtumisi ning kõik ei ole südames puhtad ja head. Kindlasti on teoses väga tugev ajalooline külg, tihti tundub lausa, et osalt on kõik need nimed ja aastaarvud sinna kirjaniku ego rahuldamiseks sisse visatud. Lugedes oleks kindlasti kasuks selle taustsüsteemi paremini tundmine, mis minul kahjuks puudus.

Ja kindlasti ei tohi ära unustada filosoofilist ja religioosset poolt. Kui Unamuno mõtiskles usu ja selle puudumise üle [1], siis Eco vaatab võib-olla rohkem uskumise (ja mitteuskumise) erinevaid tahkusid. Väga huvitav igal juhul.

Film on ka. [2] Jupiti olen näinud, aga Härra ütles, et on hea.