Lugemisaasta 2014

1. Urmas Aal "Tankitõrje õpik"
2. Ken Kesey "Lendas üle käopesa"
3. Antoine de Saint-Exupéry "The Little Prince"
4. Ernest Hemingway "Vanamees ja meri"
5. Paulo Coelho "Kurat ja preili Prym"
6. Nikolai Gogol "Vii"
7. Khaled Hosseini "Lohejooksja"
8. Sarah Addison Allen "The Girl Who Chased the Moon"
9. Terry Pratchett "Relvis mehed"
10. Liisi Lõo "Minu Tšiili"
11. Roald Dahl "George'i Imeline Arstirohi"
12. Aarne Ruben "Raeapteegi lugu"
13. Terry Pratchett "Vahid! Vahid!"
14. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"
15. Neil Gaiman "Tähetolm"
16. Umberto Eco "Roosi nimi"
17. Miguel de Unamuno "Püha Manuel hea, märter"
18. Francis Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"
19. Njörður P. Njarðvík "Surmamõistetud"

Ken Kesey "Lendas üle käopesa"

Indiaanipealiku poja silme läbi antakse selles raamatus vaade ühe psühhiaatriaosakonna igapäevaellu. Elu seal käib mööda õde Ratchedi antud käsklusi ning mitte üks samm ei tohi süsteemist kõrvale kalduda, kõik see loomulikult ainult ravieesmärkidel. Pealik Bromden on arukas, ta näeb ja kuuleb kõike, ning kuna teda peetakse kurt-tummaks, siis lastakse ta ka juttude juurde, mis patsientideni jõudma ei peaks.

Ent kõik muutub, kui osakonda tuuakse uus patsient - Randle Patrick McMurphy, kelle olekust ja tegudest õhkab mässumeelsust kehtiva süsteemi vastu. McMurphy ei ole tegelikult tõenäoliselt hull, ta saadeti osakonda tavalisest kinnipidamisasutusest ning ta ise väidab, et otsis vaid sooja tuba, pehmet voodit ja paremaid elutingimusi.

Ja päevad Osakonnas hakkavadki muutuma, kuid kas ühe mehe pingutustest piisab, et lõhkuda Süsteemi?

Film [1] on ka, kiidetakse, võitis viis Oscarit. Näidendeid lausa mitu. Leidsin Jüri Kaldmaa omapärase skaala erinevate Käopesade kangusest (võrdluseks alkohol). [2] Ligi kümme aastat vana, aga tasub lugeda siiski.

Viki pakub lisalugemiseks artiklit Rosenhani eksperimendist [3]. Põnev.

Antoine de Saint-Exupéry "The Little Prince"

"Väike prints" on küllap üks neist raamatutest, mille järgi võib inimesi kahte lahtrisse jagada - need, kellele ta on kustumatu mulje jätnud ja need, kellele ei ole. Esimest korda lugesin seda põhikoolis ning siis kuulusin teise kategooriasse. Nüüd otsustasin printsile uue võimaluse anda, seekord ingliskeelsena.

Lugu pikalt ümber jutustama ei hakka, lähenemisviise sellele on mitmeid. Väike prints, rebane, roos... lugu sellest, kuidas täiskasvanud näevad maailma teistmoodi kui lapsed. Hoopis-hoopis teistmoodi. Ja sugugi mitte õigemalt.

To me, you are still nothing more than a little boy who is just like a hundred thousand other little boys. And I have no need of you. And you, on your part, have no need of me. To you I am nothing more than a fox like a hundred thousand other foxes. But if you tame me, then we shall need each other. To me, you will be unique in all the world. To you, I shall be unique in all the world...

Jah, võib öelda, et praegu seda lugedes sain ma loost rohkem aru ning ta meeldis mulle. Kuigi siiski ei julgeks ma end veel printsi-fanaatikuks pidada. Ehk järgmise kümne aasta pärast. :)

Ernest Hemingway "Vanamees ja meri"

See on lugu inimesest ja loodusest. Vanamehest ja merest. Sellest, kuidas inimene võib paljugi endast arvata, kuid looduse vastu ta ei saa.

Santiago, loo vanamees, on eluaeg olnud kalur. Teda on saatnud varasemalt edu, kuid vanemaks saades on endistest hiilgeaegadest jäänud vaid mälestused. Tema eest hoolitses noor poiss, kellega koos nad ka merel käisid, kuni hetkeni, millal poisi vanemad ta edukama kaluri paati õpipoisiks saatsid. Ometi käis poiss edasi Vanamehe eest hoolitsemas, tõi talle süüa ning uuris, kuidas viimasel läheb.

Vanamehel oli merega aga endiselt eriline suhe ning ta ei lõpetanud kalal käimist, lootes, et ühel päeval püüab ta taaskord suure ja uhke saagi.

Ta mõtles merest alati kui la mar'ist, nagu teisedki hispaania keelt kõnelevad inimesed, kes merd armastavad. Mõnikord ütlevad need, kes merd armastavad, tema kohta inetusi, aga ikka nõnda, nagu oleks meri naine.

Mõned nooremad kalurid, need, kes kasutasid liinidel ujukiteks poisid ja käisid merel mootorpaatidega, mis olid siis ostetud, kui haimaks tõi ränka raha sisse, ütlesid mere kohta el mar, mis on meessoost sõna. Nad kõnelesid merest kui vastasest või teenimiskohast või koguni vaenlasest.

Aga vanamehele oli meri alati naissoost, alati see, kes oma suuri armuande kord heldesti jagab, kord kiivalt endale peab, kes tembutab ja hulle tükke teeb, sest teisiti ta ei saa. Kuu mõjub merele, nagu ta mõjub naiselegi, mõtles vanamees.

Juhtuski nii, et Vanamehe konksu otsa jäi suur marliin. Võitlus ei olnud lihtne ning viis Vanamehe paadi kaldast aina kaugemale ja kaugemale, kuid siiski jäi esialgu peale inimene. Seda muidugi vaid hetkeni, kui tuli hakata tagasi seilama ning mängu lisandusid haid. Kaldale jõudis Vanamees pelgalt korjusega. Suure ja uhke, kuid siiski pelgalt korjusega.

Mulle väga meeldib inimene vs. loodus temaatika, eriti kui juttu on merest. Ma armastan merd. Sellele vaatamata jättis see raamat mu külmaks ja lõpuni sai ta loetud pigem nagu kohustusest. Järsku lihtsalt Hemingway ei ole minu stiil? 

Paulo Coelho "Kurat ja preili Prym"

See on lugu Heast ja Kurjast ning nende-vahelisest tasakaalust. Viscose linnakesse saabub väljaspool turismihooaega tundmatu meeste-rahvas, kes peagi on võitnud linnaelanike südamed. Ainult Berta, vana naine, kes viimased aastad on igal päeval istunud oma majakese ees ning linna ja selle ümbrust jälginud, näeb, et koos võõraga tuli nende linna ka Kurat.

Chantal Prym on ettekandja kohalikus hotellis ning ainus noor inimene, kes pole Viscosest lahkunud ja suurde linna oma õnne otsima läinud. Temale paljastab võõras oma Kuradi, pakkudes linnarahvale kullakange, vastutasuks soovides, et järgmise kolme päeva jooksul sooritataks linnas mõrv.

Heal ja Kurjal on sama nägu; kõik oleneb ainult sellest, millal nad ühe või teise inimese teele satuvad.

Pärast ettepanekut ei oska Chantal midagi teha. Lõpuks otsustab ta siiski kogukonnale võõra ettepaneku avalikustada. Linnarahvas on... kimbatuses. Pakutud kullast piisaks, et ükski neist ei peaks enam väga pikka aega tööd tegema ning linn saaks uuesti elu sisse. Võib-olla tuleks isegi mõni noor pere sinna tagasi. Samas ei taha keegi neist enda südametunnistusele mõrva.

Alati on palju lihtsam uskuda oma headusse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguste eest võidelda. Alati on lihtsam kuulata solvanguid ilma samaga vastamata kui julgeda endast tugevamaga võitlusse asuda; alati võib öelda, et kivi, millega meid visati, ei teinud haiget, ja ainult öösel - kui oleme üksi ja naine, mees või toakaaslane magab - ainult öösel julgeme vaikselt oma arguse pärast nutta.

Ma olen varem ka Coelhot lugenud, aga mingi hetk tekkis blokk. Kuidagi liiga lihtne tundus kõik. Seepärast on mul väga hea meel, et ma sellest takistusest üle saanud olen ning selle raamatu ikkagi läbi lugesin. Mulle tõesti meeldis. Oma südames usun Headuse võitu.

Nikolai Gogol "Vii"

Kolm noormeest alustavad suvepuhkust ning otsustavad öömaja paluda üksikust talumajast vana naisterahva juurest. Õhtul läheneb memm ühele meestest, filosoofile Homa Brutile. Öö jooksul juhtub igasugu veidraid asju ning hommikul jääb mehest maha hoopis surnud tütarlaps.

Suur on Homa üllatus, kui ta saab järgmistel päevadel teada, et rikka kasaka tütar on surnud ning tema viimaseks sooviks on olnud, et justnimelt Homa tuleks ja tema surnukeha juures kolmel ööl palvuseid loeks. Veel suurem on tema üllatus, kui ta avastab, et surnud tütarlaps on see sama, kellega tal juba üks kokkupuude olnud on.

Enam ei ole kahtlustki, et tegu on nõiaga ning järgmised kolm (üha õudsemat) ööd seda ka kinnitavad. 

Film on ka. Lausa mitu tükki. [1] [2] Uuem variant on veidi lõdvemalt algse looga seotud, aga keegi kommenteeris, et isegi parem. Kindlasti tahaks näha kunagi.

Khaled Hosseini "Lohejooksja"

Esikaanel on raamatu tutvustuseks öeldud, et see on lugu sõprusest ja armastusest, reetmi-sest ja lunastusest. Sellele lisaks on see lugu Afganistanist ja tema inimestest väga erine-vatel aegadel.

Amir ja Hassan on poisid, kes lapsena kasvasid koos ning olid lahutamatud, vaatamata sellele, et neid lahutasid erinevad rahvused ja ühiskondlik seisus, faktorid, mis tolles kul-tuuriruumis väga olulised on.

Poisse ühendas ja lõpuks ka lahutas lohe-jooksmine - afgaani põline traditsioon, kus suur au ja kuulsus saab osaks poisile, kes lohelennutamisvõistlusel toob ära viimase alla kukkunud tuulelohe. Üks selline jooks saab aga Amiri ja Hassani suhetes otsustavaks ning nende elud rebitakse lahku.

Ajad muutuvad, Amir on koos isaga põgenenud Ameerikasse ning elab seal oma elu tunnustatud kirjanikuna. Paarkümmend aastat hiljem saab Amir teada, et suur osa tema lapsepõlvest on olnud vale ning oma vigade heastamiseks on veel üks võimalus. Nii pöördub ta tagasi Afganistani, oma isade maale, et leida oma lunastus.

Ma pole ammu lugenud midagi nii kriipivat. Kergestiloetav kirjutamisstiil ning pikked afgaani kultuurilukku muutsid selle tõeliselt nauditavaks lugemiselamuseks. "Lohejooksja" saab kindlasti teenitud koha mu lemmikraamatute hulgas.

Sarah Addison Allen "The Girl Who Chased the Moon"

Selle raamatu kaunis kaanepilt lummas mind esimesest pilgust alates. Samuti pealkiri. Üritan ikka igal aastal midagi inglise keeles lugeda, et keeleoskust alles hoida / arendada / vali ise sobiv tegusõna.

Emily Benedict naaseb Mullabysse oma vanaisa juurde, kelle olemasolust tal kuni viimase ajani aimugi polnud. Ta loodab, et suudab selgust tuua saladustesse, mis tema ema elus olid.

Ent tundub, et Mullaby ainult lisab küsimusi ja saladusi. Mis salapärased tuled need öösiti aias sähvivad? Miks magamistoa tapeedi värvus muutub? Selles segaduses leiab Emily esimese lohutuse kõrvalmajas elavalt Julialt, kuid ka temal on huvitavad luukered kapis.

Tasapisi hakkab selguma, miks Emily ema Mullabyst lahkus ning sellest paigast tüdrukule kunagi rääkinud pole. Lahti rullub ka Julia lugu ning selgub kas nende minevik suudab neile andestada ja kas nad suudavad sellest üle olla ja ikkagi oma koha Mullabys leida.

Oli lihtne suvine seebikas. Mulle meeldis vahelduseks midagi inglise keeles lugeda, siis ei lähe see oskus ka rooste. Lugu oli armas, õnneliku lõpuga, aga võib-olla natuke liiga lääge. Nagu Twilighti sädelevad vampiirid. Fancy.

Ja lõpuks jäigi arusaamatuks, kes seda Kuud siis taga ajab, kuna kirjelduse järgi sobiks nii Julia kui Emily. Eks jääb lugejate otsustada.

Terry Pratchett "Relvis mehed"

Muutused Vahtkonnas on toimumas eelmisest loost [1] alates. Kõik uuendused ei pruugi aga esmapilgul üldse positiivsed tunduda - uuteks linnavahtideks on võetud päkapikk, troll... ja naine. Kapten Vimes valmistub erru minekuks ning leedi Ramkiniga abiellumiseks. Ent Ankh-Morporki tänavatel on (mitte, et see kedagi üllataks) midagi kahtlast toimumas.

"Nooh," venitas seersant Colon, "see etniline värk on alati väga keeruline."
"Väga kergesti võib ämbrisse astuda," lisas Noobel. "Need etnikud on väga õrnahingelised."
"Õrnahingelised? Nad tahavad üksteist ära tappa!"
"See on kultuuriline asi," nentis seersant Colon nukralt. "Mis õigust on meil neile oma kultuuri peale suruda? See oleks liigivaenulik."

Palgamõrvarite Gildist on varastatud üks tundmatu ese ning üks mõrv toimub teise järel. Hoiatustele ja keeldudele vaatamata alustab Vahtkond süüdlas(t)e väljaselgitamist.

Raamatu algus venis kuidagi kohutaval kombel, kaalusin korraks isegi pooleli jätmist. Aga hea meel, et ei jätnud. Tore oli kaasa elada Porgandi eduloole Vahtkonnas, ootan huviga, mis temast edasi saab. Tundub, et ka Vahtkonna kirkamad päevad on alles algamas.

Fun fact - Ma pole vist kunagi ühestki raamatust nii palju fakte kellelegi jutu sees maininud kui seekord. Järelikult kõnetas!

Liisi Lõo "Minu Tšiili"

Lihtsa ajaviitelugemise laine jätkub. Kesk- ja Lõuna-Ameerika maade kultuur on mulle huvi pakkunud juba mõned aastad, võimalusel tahaks kunagi neid paiku ka ise külastada.

Oma loo jutustab tütarlaps, kes 16-aastaselt Tšiilisse vahetusõpilaseks läks. Ta kirjutab, kuidas alles seal, võõras keele- ja kultuuri-ruumis sai ta tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista sinu käitumist. Ja purunes ka minu lootus, et ma hispaania keelt oskamata kunagi Lõuna-Ameerikas hakkama võiks saada.

Esimene emotsioon lugemisel oli pigem kahtlev. Kuidagi kobav ja ebakindel, kuid selline tõenäoliselt ongi tunne olla maailma teises otsas, nii et keegi ei saa sinust ega sina kellestki aru. Aga edasi läks mõnusamaks.

Palju sai teada Tšiili koolielust, aga samuti üldiste kommete, kohaliku olu ja inimeste kohta. Uskumatu, kui (ja vahest ehk liigagi!) soojad inimesed seal tunduvad elavat. Vahekord "minu" ja "Tšiili" vahel oli minu jaoks enamvähem paigas. Pildimaterjali oleks rohkem tahtnud.

Kaanepilt on lustakas ning ühest küljest sobiks noort vahetusõpilast-maailmarändurit kirjeldama küll, teisalt mõjub veidi veidrana, kui raamatust lugedes saab teada, et koolis on väga karm kord riietumisel ning punase jope või liiga pikkade juustega võid sootuks kooliukse taha jääda.

Päris kõige lemmikumaks Minu-sarja raamatuks "Minu Tšiili" ei saanud, aga lugeda oli hea ning teistele soovitaks ka.

Roald Dahl "George'i Imeline Arstirohi"

Aasta alguses võtsin omale eesmärgiks lugeda vähemalt kümme raamatut The Big Read [1] nimekirjast. Leidsin sealt ka hunniku Roald Dahli lasteraamatuid ning niimoodi ma täna raamatukogus mudilaste sektorisse jalutasingi.

Lugu räägib 8-aastasest poisist George Kapriis, kelle vanaema on tema sõnul üks haletsus-väärne tujurikkuv pahurusehunnik. Kusjuures naise kurjem pool tuleb välja ainult siis, kui nad Georgega kahekesi jäänud on.

Ühel sellisel korral tuleb poisiklutile pähe idee keeta vanaemale kokku imeravim, mis nõiamoori kas terveks ravib või probleemi kuidagi muudmoodi lahendab. Ei saa küll öelda, et ravim farmakopöale nõuetele vastaks, arvestades, kuidas valimatult lendavad potti kõik vedelikud, kreemid ja palju muudki, mida George majast leiab.

Järgmisena leidis ta riiulilt purgi KANAARILINNUSEEMNETEGA. "Võib-olla see paneb selle vana haraka laulma," ütles ta ja ka seemned leidsid oma tee kastrulisse.

Ent poiss ei oska aimatagi, missugune mõju tema Imelisel Arstirohul on...

Vahva ja lõbus pooletunnine lugemine oli. Peaksin tihedamini vahelduseks lasteraamatuid lugema. Sai nalja ja oli ka väike õpetusmoment sees - kui oled kuri, viril ja vastik, siis lõpetad kirbust väiksemana. Roald Dahl on tõenäoliselt üks mu lemmikuid lastekirjanikke, tahaks millalgi lugeda ka tema täiskasvanutele mõeldud teoseid.

Terry Pratchett "Vahid! Vahid!"

Siiamaani olen Kettamaailma lugudes peami-selt tutvunud nõidade käekäiguga. Ei saa salata, et nad endiselt on mu lemmik-tegelased. Viimati uut lugu valides jäi aga kätte hoopis "Vahid! Vahid!", mis tundub avavat hoopis uue liini, millega ma varem pole kokku puutunud - vahtkond. [1]

Ankh-Morporki vahtkonna hiilgeajad on möödas. Täna kuulub nende ülesanneteks vaid kesköö kuulutamine ning kõikvõimalikest pahandustest eemale hoidmine. Ja vahidki on peamiselt hädapätakad, kes sinna ametile sattunud karistusena või pagedes millegi hullema eest. Seda veidram on vabatahtlik Porgandi saabumine, kes soovib õigluse jalule seada ja, oh häda, seadust järgida.

"Või nii," lausus ta lõpuks. "Ja kas teil on selle kõige kohta oma arvamus, kapten?" 

Kaptenil oli. Koidueelsetel tundidel oli tal peast läbi käinud igasugu arvamusi, esimesena neist kindel veendumus, et siia ilma sündimine oli olnud suur viga. 

Ent järsku toimuma hakkavad arreteerimised ei ole sugugi kõige veidram asi, mis linnakeses juhtub. Ilmutustsaanud Vennad on välja kutsunud lohe. Päris ehtsa mitmetonnise tuldpurskava lohe, millesarnast keegi pole sajandeid juba näinud.

"On traditsiooniks, et sellistel puhkudel ilmub kangelane linna päästma," sõnas Palgamõrvarite Gildi president. "Lohetapja. Kus ta on, tahaksin ma teada? Miks meie koolid ei õpeta noortele inimestele oskusi, mida ühiskond vajab?"

Ja just selline plaan ülemloožmeistril ongi, välja on valitud isegi üks tema kauge sugulane, kes peaks linna lohe käest päästma ja kuningaks kroonitama. Ülemloožmeister saaks aga tema austatud nõustajaks. Ent muutuvad ajad olid uue elujõu sisse ajanud ka kapten Vimesile ning Vahtkond alustab tegelemist lohemüsteeriumiga.

See Vahtkond on üldse üks omamoodi kamp. Tundub, et võib veel asja saada. Tõenäoliselt saab ka järgmine minu loetud Kettamaailma raamat neist rääkima. Aga nõidade vastu (veel) ei saa. 

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"

Aasta ja veidi pealegi on mööda läinud viimasest Melchiori-elamusest. [1] Pirita kägistaja lugu jättis loo väga huvitava lahkme peale - Melchiori naine Keterlyn suri, tütar Agatha läks kloostrisse ning poeg Melchior välismaale apteekriteadmisi omandama. Apteekrihärra on sellest kõigest üsna muserdatud, tema vanus ja tervis ei ole samuti enam need, mis varem.

Tõenäoliselt osalt selle kõige võimendamiseks loo algus ka korralikult venib. "Endine" Melchior oleks müsteeriumist kindlasti kiiremini kinni haaranud. Dominiiklaste kloostri raamatukogust ilmub päevavalgele Tallinna kroonika, mille edasikirjutamise ettepanek tehakse vend Hinricule. Viimane saab sealt aga jälile hirmsale saladusele, mis lükkab ümber esimese doominotüki pikemas kuritegude reas, ning kõik juhtlõngad tunduvad näitavat Püha Ihu gildi liikmete poole. 

Lõpuks taas veidi eluvaimu sisse saanud Melchioril on aeg hakata uurima, mis juhtus tegelikult ning kas kõik on ikka nii nagu esmapilgul paistab. Teda saab abistama kaupmehe leskproua Bertha Krouwel, kellel nutikust ja pealehakkamist jagub. Kui esialgu jäi mulje, et vanast apteekrist on kõik elumahlad välja pigistatud, siis romaani lõpuks jäävad veel mitmedki lahtised otsad, kust annab lugu edasi arendada.

Rääkimata sellest, et paralleelselt Tallinnas toimuvaga hoitakse silma peal ka noorel Melchioril, kelle tee on viinud Lübeckisse. Seal kohtub ta ühe isevärki seltskonnaga ning saab teada nii mõndagi uut Wakenstedede suguvõsa kohta. Noore Melchiori tulevik lubab põnevat ainest ka siis, kui vanem Melchior juba vana ja hall on, kuigi ka tema päevadesse tuli proua Krouweli näol särtsu ja sädet.

Lugedes mõtlesin, et tahaks rohkem teada saada ka Agathe Wakenstede käekäigu kohta. Tundub, et üheks variandiks võiks olla sügisel etenduv näitemäng. [2] Loodetavasti kohtab teda ka tulevastes romaanides.

Tallinna kroonika lugu on põnev. Ei puudu väike kõditus ajaloo näol, ei puudu huvitavad kõrvaltegelased ega pisike perverssus. Nagu ma Pirita kägistajast kirjutades juba mainisin, tundub, et lood lähevad raamat raamatu järel aina paremaks. Vähemalt minu maitse järgi. Ma ei ole kunagi olnud osav kurjamite äratundja kriminaalromaanides, seega ei oska kommenteerida, kui lihtne see sel korral oli. Mina olin üllatunud igatahes.

Päris huvitav suvi on olnud, enamus raamatuid, mida lugenud olen siiamaani, räägivad keskajast. Kuna ladina keel ei ole minu tugevaim külg kahjuks alati, siis oleksin tahtnud, et Hargla oleks oma ladinakeelsetele fraasidele tõlked juurde pannud. Osadel olid, kuid vahel oli keeruline aru saada. "Roosi nimi" oli sellesosas eeskujulik.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Raamatute juures naudin ma vist enim seda tunnet, kui laused ja leheküljed lugedes lausa lendavad silme all. Vahelduseks oli tore midagi sellist kergemat ka lugeda.

"Tähetolm" on ilus muinasjutt, mille peategelaseks noormees Tristran Thorn, kes lubab oma armastatud neiule tuua langenud tähe. Vastutasuks täidab neiu tema suurima soovi. Asunud teele Haldjamaale, ei tea meie kangelane aga, et langenud tähte jahivad teisedki, ja sugugi mitte nii õilsate soovide ja eesmärkidega. Ja üldse ei osanud ta ette kujutada, milline näeb välja üks langenud täht.

Mulle igatahes väga meeldis. Tahaks filmi [1] ka näha. Ja võib-olla ka originaalis lugeda kunagi. Oli romantikat ja oli hirmsaid hetki ja oli õnnelik lõpp. Väikeste vimkadega, aga seda võiski oodata. Ilus oli. Täpselt nagu üks muinasjutt olema peab.

Ja olgem ausad, tähetolm on üks paganama kaunis sõna.

Umberto Eco "Roosi nimi"

Keskaeg on mind endasse haaranud. 14. sajandil kutsutakse Baskerville'i William ühte kloostrisse Itaalias, et uurida segaseid mõrvaluguid, mis seal toime on pandud. Raamatus näeme neid sündmuseid läbi tema õpipoisi, noviits Adso, silmade. Roimad on kurjakuulutavad ning vastus tundub kuidagi peituvat tolle aja kõige uhkemas raamatukogus, kuhu kedagi peale raamatukoguhoidja sisse ei lasta.

Tegu on üle pika aja ühe tõeliselt mahuka teosega minu lugemislaual. Mis selle romaani veel eriti "rammusaks" teeb, on detektiiviliinile lisanduvad lehekülgede pikkused mõtisklused ja dialoogid religiooni olemusest, tundmustest ning tollasest ühiskonnast. Viimatimainitud tegid lugemise (või siis õigemini loetu jälgimise) minu jaoks ka veidi raskeks. Samuti lausetesse pikitud ladinakeelsed katked, mis olid kui kirsid tordil mu ladina keelt armastavale hingele, kuid puuduliku keeleoskuse tõttu katkestasid lugemist nii mõnelgi korral tõlke vaatamiseks.

Sellele vaatamata soovitaks ma kindlasti ka teistel "Roosi nime" lugeda. Miks? Temas on just kui nii palju erinevaid kihte, millest igaüks kindlasti midagi endale leiab. Romaanis on klassikaline kriminulli-joon, kus väikeste kiiksudega detektiiv ning tema ustav abiline lahendavad roimalugusid. Sellele lisandub mingil määral inimlik joon, läbi mille kõik alati ei lõppe roosiliselt ja kullasäras, inimene ei suuda ära hoida õnnetuid juhtumisi ning kõik ei ole südames puhtad ja head. Kindlasti on teoses väga tugev ajalooline külg, tihti tundub lausa, et osalt on kõik need nimed ja aastaarvud sinna kirjaniku ego rahuldamiseks sisse visatud. Lugedes oleks kindlasti kasuks selle taustsüsteemi paremini tundmine, mis minul kahjuks puudus.

Ja kindlasti ei tohi ära unustada filosoofilist ja religioosset poolt. Kui Unamuno mõtiskles usu ja selle puudumise üle [1], siis Eco vaatab võib-olla rohkem uskumise (ja mitteuskumise) erinevaid tahkusid. Väga huvitav igal juhul.

Film on ka. [2] Jupiti olen näinud, aga Härra ütles, et on hea.

Miguel de Unamuno "Püha Manuel Hea, märter"

"Mis on tõeline religioon? Kõik religioonid on tõelised, kui nad virgutavad usku tunnistavate inimeste hingelist elu ja pakuvad lohutust tõsiasja ees, et sünni eest tuleb paratamatult tasuda surmaga; samuti on iga rahva jaoks kõige tõelisem see religioon, mille ta ise loonud on. Ja minu usk? Minu usk seisab lohutuse leidmises teiste lohutamisest, kuigi neile jagatud lohutused mind ennast ei lohuta." 

Vahel ma mõtlen, kui võrratu oskus on antud kirjanikele - panna loetud lausetesse mõtteid, mis ulatuvad kaugemale ja sügavamale, kui raamatut kätte võttes oleks osanud loota või mõeldagi. Nii ka sel korral.

Teose tegevus hargneb Valverde de Lucernas, väikeses külas järve ääres. Sealne preester Manuel on leidnud tee kõigi külaelanike südametesse, tuues neile südamerahu, kindlust ja usku. Kuid vaid Angela, tütarlaps, kelle kirjutiste läbi me selle looga tutvume ning tema vend, Ameerikast naasnud Lazarus, teavad, et tegelikkuses piinavad Manueli ennast kõige suuremad kahtlused elu, eksistentsi ja usu osas.

Vaatamata neile kahtlustele ning tühjusele, mis Manueli hinges valitsevad, on ta ennast pühendanud sellele, et tema külaelanikud saaksid usust meelerahu. Ühest küljest võib see ju tunduda silmakirjalikkusena, kuid mina tahaks näha, ja ka Angela näeb, selle taga pigem ülimat üllust. Olen alati mõelnud, et kellegi teise heaoluks millegi tegemine võib olla keeruline, kuid sellest raskem veel on millegi tegemata jätmine.

"Mõelgu ja käitugu inimesed kuidas tahes, aga oluline on see, et nad tunneksid lohutust oma sünnist ja elaksid oma elu niivõrd kui võimalik rahulolevalt pettekujutluses, et sellel kõigel on teatud eesmärk."

Francis Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"

See 1920ndate aasta sädelev idüll, millest siin pilt luuakse, oli täpselt see, mida mu hing sellel hetkel vajas. Kaunid, ent tühjad inimesed, sädelevad, ent mittemidagiütlevad suured peod, ja osa minust isegi ihkas seda mulli purunemist.

"Ma olin siin ja ei olnud siin; 

elu oma ammendamatu mitmekesisusega ühtaegu lummas ja tõrjus mind eemale."

Ja siis loomulikult Jay Gatsby. Omamoodi justkui mull mullis, sädelevate ja suurte pidude ja uhke välispinna taga peitub, nagu tihtipeale see nii ongi, kõigest taaskord üks lihtne hing, mis ihkab kõigest ühe naiivse unistuse poole. Üritab küündida selle müstilise rohelise tulukese poole, mis sümboliseerib kõike head ning ilusat. 

Ent see ei ole õnnelik armastuslugu. Ma isegi ei tea, kas see üldse on armastuslugu. Ühelt poolt on see jaht olnud aegadele, teisalt... Mis armastusest me räägime, kui su matustel seisavad kolm inimest? Gatsby, old sport, mul on kahju.

"Gatsby uskus rohelist tuld, seda ohjeldamatut tulevikku, mis meie eest iga aastaga ikka enam ja enam taandub. Tookord lipsas ta meil käest, aga mis sellest - homme jookseme kiiremini, sirutame käed kaugemale välja... 

Ja siis ühel ilusal hommikul... 

Niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, 

ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku."

Njörður P. Njarðvík "Surmamõistetud"

Island, 17. sajandi keskpaik, usk on ühiskonnas väga olulisel kohal ning kõike, mis veidi erinev, võib nõiakunsti ja saatanaga mestis olemise alla liigitada. Kirikuõpetaja isa Jóni mahitusel tabab just selline saatus isa-poega Jón Jónssoneid. On see siis pahatahtlikkus või isa Jóni üritus lahti saada noorest Jónist, kes tema kasutütar Rannveigi südame võitnud on, seda on raske mõista. Tekstist kumab läbi isa Jóni vaimuhaigus, mille raskematel hoogudel ei ole ka ime, et mõtetes ümbritsevad teda deemonid ja kuradi käsilased ning väikseimgi naljaga pooleks öeldud lausejupp võib tunduda kurjakuulutava endena.

"Nad langevad taas teineteisele kaela. 

Vajuvad koos süümepiinade rusuvasse rüppe."

Lugu põhineb reaalselt elanud pastor Jón Magnussoni käsikirjadel, kus raamatus lahti rulluvaid sündmuseid kirjeldatud on. Ühest küljest on mõistetav, et tegevus on üles täheldatud pigem kirjeldaval kujul, valimata pooli, avamata tagamaid. Lugemiselamuse mõttes oleksin ma aga soovinud, et see nii poleks olnud. Veel, mis mind veidike häiris, oli lausete ehitus. Ma ei tea, kas tegu on autori stiiliga või lihtsalt kohmaka tõlkega, kuid tihtipeale lugedes tundus mulle, nagu kardetaks liitlauseid. Kas või väljatoodud tsitaadi juures, mis minu meelest kõlaks ühe lausena palju sujuvamalt ning kaunimalt.

Selles loos ei olnud mitte midagi positiivset, pigem jättis lahtine lõpp võimaluse, et asjad lähevad veel hullemaks. On hirmus mõelda, millise koletu kombinatsiooni moodustavad võim ja hullus käsikäes. Eriti, kui sellele juurde lisada veel vankumatu kangekaelsus. Unustage ära oma roosad prillid ja lugege see raamat läbi. Valus on, aga mingil kriipival viisil hea. Tahan kindlasti islandi kirjandusega veel tutvuda.