Ernest Hemingway "Vanamees ja meri"

See on lugu inimesest ja loodusest. Vanamehest ja merest. Sellest, kuidas inimene võib paljugi endast arvata, kuid looduse vastu ta ei saa.

Santiago, loo vanamees, on eluaeg olnud kalur. Teda on saatnud varasemalt edu, kuid vanemaks saades on endistest hiilgeaegadest jäänud vaid mälestused. Tema eest hoolitses noor poiss, kellega koos nad ka merel käisid, kuni hetkeni, millal poisi vanemad ta edukama kaluri paati õpipoisiks saatsid. Ometi käis poiss edasi Vanamehe eest hoolitsemas, tõi talle süüa ning uuris, kuidas viimasel läheb.

Vanamehel oli merega aga endiselt eriline suhe ning ta ei lõpetanud kalal käimist, lootes, et ühel päeval püüab ta taaskord suure ja uhke saagi.

Ta mõtles merest alati kui la mar'ist, nagu teisedki hispaania keelt kõnelevad inimesed, kes merd armastavad. Mõnikord ütlevad need, kes merd armastavad, tema kohta inetusi, aga ikka nõnda, nagu oleks meri naine.

Mõned nooremad kalurid, need, kes kasutasid liinidel ujukiteks poisid ja käisid merel mootorpaatidega, mis olid siis ostetud, kui haimaks tõi ränka raha sisse, ütlesid mere kohta el mar, mis on meessoost sõna. Nad kõnelesid merest kui vastasest või teenimiskohast või koguni vaenlasest.

Aga vanamehele oli meri alati naissoost, alati see, kes oma suuri armuande kord heldesti jagab, kord kiivalt endale peab, kes tembutab ja hulle tükke teeb, sest teisiti ta ei saa. Kuu mõjub merele, nagu ta mõjub naiselegi, mõtles vanamees.

Juhtuski nii, et Vanamehe konksu otsa jäi suur marliin. Võitlus ei olnud lihtne ning viis Vanamehe paadi kaldast aina kaugemale ja kaugemale, kuid siiski jäi esialgu peale inimene. Seda muidugi vaid hetkeni, kui tuli hakata tagasi seilama ning mängu lisandusid haid. Kaldale jõudis Vanamees pelgalt korjusega. Suure ja uhke, kuid siiski pelgalt korjusega.

Mulle väga meeldib inimene vs. loodus temaatika, eriti kui juttu on merest. Ma armastan merd. Sellele vaatamata jättis see raamat mu külmaks ja lõpuni sai ta loetud pigem nagu kohustusest. Järsku lihtsalt Hemingway ei ole minu stiil? 

Paulo Coelho "Kurat ja preili Prym"

See on lugu Heast ja Kurjast ning nende-vahelisest tasakaalust. Viscose linnakesse saabub väljaspool turismihooaega tundmatu meeste-rahvas, kes peagi on võitnud linnaelanike südamed. Ainult Berta, vana naine, kes viimased aastad on igal päeval istunud oma majakese ees ning linna ja selle ümbrust jälginud, näeb, et koos võõraga tuli nende linna ka Kurat.

Chantal Prym on ettekandja kohalikus hotellis ning ainus noor inimene, kes pole Viscosest lahkunud ja suurde linna oma õnne otsima läinud. Temale paljastab võõras oma Kuradi, pakkudes linnarahvale kullakange, vastutasuks soovides, et järgmise kolme päeva jooksul sooritataks linnas mõrv.

Heal ja Kurjal on sama nägu; kõik oleneb ainult sellest, millal nad ühe või teise inimese teele satuvad.

Pärast ettepanekut ei oska Chantal midagi teha. Lõpuks otsustab ta siiski kogukonnale võõra ettepaneku avalikustada. Linnarahvas on... kimbatuses. Pakutud kullast piisaks, et ükski neist ei peaks enam väga pikka aega tööd tegema ning linn saaks uuesti elu sisse. Võib-olla tuleks isegi mõni noor pere sinna tagasi. Samas ei taha keegi neist enda südametunnistusele mõrva.

Alati on palju lihtsam uskuda oma headusse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguste eest võidelda. Alati on lihtsam kuulata solvanguid ilma samaga vastamata kui julgeda endast tugevamaga võitlusse asuda; alati võib öelda, et kivi, millega meid visati, ei teinud haiget, ja ainult öösel - kui oleme üksi ja naine, mees või toakaaslane magab - ainult öösel julgeme vaikselt oma arguse pärast nutta.

Ma olen varem ka Coelhot lugenud, aga mingi hetk tekkis blokk. Kuidagi liiga lihtne tundus kõik. Seepärast on mul väga hea meel, et ma sellest takistusest üle saanud olen ning selle raamatu ikkagi läbi lugesin. Mulle tõesti meeldis. Oma südames usun Headuse võitu.

Nikolai Gogol "Vii"

Kolm noormeest alustavad suvepuhkust ning otsustavad öömaja paluda üksikust talumajast vana naisterahva juurest. Õhtul läheneb memm ühele meestest, filosoofile Homa Brutile. Öö jooksul juhtub igasugu veidraid asju ning hommikul jääb mehest maha hoopis surnud tütarlaps.

Suur on Homa üllatus, kui ta saab järgmistel päevadel teada, et rikka kasaka tütar on surnud ning tema viimaseks sooviks on olnud, et justnimelt Homa tuleks ja tema surnukeha juures kolmel ööl palvuseid loeks. Veel suurem on tema üllatus, kui ta avastab, et surnud tütarlaps on see sama, kellega tal juba üks kokkupuude olnud on.

Enam ei ole kahtlustki, et tegu on nõiaga ning järgmised kolm (üha õudsemat) ööd seda ka kinnitavad. 

Film on ka. Lausa mitu tükki. [1] [2] Uuem variant on veidi lõdvemalt algse looga seotud, aga keegi kommenteeris, et isegi parem. Kindlasti tahaks näha kunagi.

Khaled Hosseini "Lohejooksja"

Esikaanel on raamatu tutvustuseks öeldud, et see on lugu sõprusest ja armastusest, reetmi-sest ja lunastusest. Sellele lisaks on see lugu Afganistanist ja tema inimestest väga erine-vatel aegadel.

Amir ja Hassan on poisid, kes lapsena kasvasid koos ning olid lahutamatud, vaatamata sellele, et neid lahutasid erinevad rahvused ja ühiskondlik seisus, faktorid, mis tolles kul-tuuriruumis väga olulised on.

Poisse ühendas ja lõpuks ka lahutas lohe-jooksmine - afgaani põline traditsioon, kus suur au ja kuulsus saab osaks poisile, kes lohelennutamisvõistlusel toob ära viimase alla kukkunud tuulelohe. Üks selline jooks saab aga Amiri ja Hassani suhetes otsustavaks ning nende elud rebitakse lahku.

Ajad muutuvad, Amir on koos isaga põgenenud Ameerikasse ning elab seal oma elu tunnustatud kirjanikuna. Paarkümmend aastat hiljem saab Amir teada, et suur osa tema lapsepõlvest on olnud vale ning oma vigade heastamiseks on veel üks võimalus. Nii pöördub ta tagasi Afganistani, oma isade maale, et leida oma lunastus.

Ma pole ammu lugenud midagi nii kriipivat. Kergestiloetav kirjutamisstiil ning pikked afgaani kultuurilukku muutsid selle tõeliselt nauditavaks lugemiselamuseks. "Lohejooksja" saab kindlasti teenitud koha mu lemmikraamatute hulgas.