Charles Bukowski "Pulp"

Mulle meeldivad kriminullid. Bukowski osas ei ole ma veel otsust suutnud vastu võtta, kuna tegu on ühe kuradima vastuolulise tüübiga. Kas mulle meeldis Bukowski kriminull? Ta ise on selle raamatu kohta kunagi öelnud, et tõenäoliselt hävitab see ta niigi vähese maine, aga see ei koti teda mitte üks raas, kuna tal endal oli kirjutades lõbus. 

Ärge saage minust valesti aru, ma pooldan kahe käega seda, et oma tegevustes peaks leidma mingi positiivse noodi ja tegema seda, mida sa naudid. Aga. Tõsimeelsed kirjandusfanaatikud võib-olla tahaksid nüüd mulle kuvaldaga vastu pead virutada, aga ma tõmbaks siinkohal paralleeli Vonneguti "Tapamaja, korpus 5"-ga. Mõlemas teoses oli sees selline absurdne temaatika, absurdsed üleminekud, absurdne lõpptulemus. Vähem või rohkem absurdsel moel ei liigutanud kumbki neist raamatutest minu sees mitte üht rakukestki.

"Lõppude lõpuks, olin teinud üsna palju sellist, mida olin elus teha plaaninud. Olin teinud mitu head liigutust. Ma ei maganud öösiti tänaval. Muidugi, oli palju häid inimesi, kes magasid öösiti tänaval. Nad polnud lollid, nad lihtsalt ei sobinud hetkel vajalikku masinavärki. Ja need vajadused vaheldusid. See oli sünge asjakorraldus ja kui sa leidsid end öösel magamas oma voodis, oli see juba väärtuslik võit jõudude üle."

Raamatu peategelase, Nick Belane'i, teele visatakse üksteise järel erinevaid müsteeriume, alustades salapärase Punase Varblase otsingutest lõpetades Leedi Surma ning piltilusa (ning vähemalt sama ohtliku) naisterahvaga avakosmosest. Kuigi tegu on mehega, kelles detektiivi ei ole vast rohkem kui kopika eest (kuigi ametinimetus teisiti väidab), õnnestub tal teose lõpuks kõik need juhtumid ühel või teisel viisil ka lahendada. Ja selle kõige kõrvalt palju juua ja hipodroomil panustada.

Tahaks nüüd Bukowskilt jälle midagi väga head lugeda.

Noh, tasakaaluks või nii.

Donatien Alphonse François de Sade "Justine e. Vooruse õnnetused"

Esiteks, ma loodan, et mu psüühikas ei ole nüüd tagasipöördumatuid kahjusid tehtud tänu sellele, et ma selle raamatu ühe päevaga läbi lugesin. Ütleme siis nii, et ... kohati oli tõesti piisavalt rõve, aga samas kui jätta kõrvale kogu see pornograafia, siis mulle meeldisid need tegevusse pikitud filosoofilised vestlused heast ja halvast, kuritööst, karistusest ja naudingust, voorusest ja puhtusest. Väga vastuoluline.

Mulle jättis eriti huvitava mulje üks mõttekäik, kus meesterahvas, kes (nagu nad seal kõik) harrastas väga vägivaldselt naistelt selle võtmist, mis iganes ta soovis, õigustas oma käitumist sellega, et kuna ta VÕTAB, ilma et naised vabatahtlikult talle midagi annaksid, siis ei ole temal mingisugust kohustust ega "võlga" nende ees.

Ja siis kui võttagi see teine pool raamatust - sadistlik ihademäng, mida ka kõige parema tahtmise korral ei saaks kuidagi seksiks nimetada. Tekib endalgi Justine'i moodi soov ehmunult tõdeda, et kas tõesti... kas tõesti on siin maailmas keegi, kelle nauding vaid läbi selliste kõlvatuste toimuda saab. Ma räägin poomistest, aadrilaskmistest, vägivallast, sõimust, alandusest. Kas tõesti? Ma ei pea end kaugeltki mitte kõige vooruslikumaks ja ninnunännumaks inimeseks, aga kuskilt jookseb ka minul see piir, kust edasi ma päris täpselt enam maailma asju ei mõista. "Justine" oli seal piiri peal - ma võisin seda lugeda ilma, et mul tekiks mingit rõvedat vastumeelsust, aga ma lihtsalt ei mõista seda, et miks peaks keegi midagi nii meeldivat muutma millekski nii rõvedaks?

Kokkuvõtteks soovitaks ma ikkagi seda raamatut lugeda kõigil, kes väga nõrganärvilised pole. Kas või selleks, et näha, et ülim naiivsus ei vii kuhugi - sind on just pikka aega hoitud kinni kloostris ja peaaegu igal õhtul vägistatud, aga kui vabadusse pääsed, siis lähed ikka mingi suvalise mehega heasüdamlikult kaasa, sest äkki ta ei tee sulle midagi halba? Saan aru, et see oligi Justine'i põhimõte - minna elust läbi puhta ja vooruslikuna. Aga. Tõesti?