Lugesin selle paari tunniga keset ööd läbi. Tõenäoliselt kõige sürreaalsem asi, mida ma öösel teinud olen. Lugu keerleb kamba inimeste üle, kes elavad iDEATHis ning seda ümbritsevates osmikutes. Nagu pealkiri vihjab, on arbuusisuhkur väga tähtis komponent nende elus, nimelt on peaaegu kõik asjad sellest tehtud. Alates aknaklaasist kuni naiste kleitideni. Tundub nagu üks ebareaalselt roosa ja idealistlik maailm, jah? Eks ta ühest küljest olegi... Samas, nagu igal mündil, on ka siin kaks külge.
Tihti juhtub selliste raamatutega see, et päris kogu pilt selgub järelsõna lugedes. Või tõlkija kommentaari. Naljakas. Samamoodi siin - kas siis lõpuks oli tegu lihtsalt ühe absurdsürrealismi peegeldava teosega, looga vastamata armastusest ning selle tagajärgedest... või hoopis millestki muust? Eks igaühele oma. Lugemist ma ei kahetse.
Olin seda juba kunagi aastaid tagasi alustanud, aga tollal jäi pooleli. Nüüd siis sai ikkagi ära loetud. Olen mõningaid teisi Brautigani teoseid ka lugeda püüdnud, aga kokkuvõttes see kirjanik mulle väga ikkagi ei sümpatiseeri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar