Esiteks, ma loodan, et mu psüühikas ei ole nüüd tagasipöördumatuid kahjusid tehtud tänu sellele, et ma selle raamatu ühe päevaga läbi lugesin. Ütleme siis nii, et ... kohati oli tõesti piisavalt rõve, aga samas kui jätta kõrvale kogu see pornograafia, siis mulle meeldisid need tegevusse pikitud filosoofilised vestlused heast ja halvast, kuritööst, karistusest ja naudingust, voorusest ja puhtusest. Väga vastuoluline.
Mulle jättis eriti huvitava mulje üks mõttekäik, kus meesterahvas, kes (nagu nad seal kõik) harrastas väga vägivaldselt naistelt selle võtmist, mis iganes ta soovis, õigustas oma käitumist sellega, et kuna ta VÕTAB, ilma et naised vabatahtlikult talle midagi annaksid, siis ei ole temal mingisugust kohustust ega "võlga" nende ees.
Ja siis kui võttagi see teine pool raamatust - sadistlik ihademäng, mida ka kõige parema tahtmise korral ei saaks kuidagi seksiks nimetada. Tekib endalgi Justine'i moodi soov ehmunult tõdeda, et kas tõesti... kas tõesti on siin maailmas keegi, kelle nauding vaid läbi selliste kõlvatuste toimuda saab. Ma räägin poomistest, aadrilaskmistest, vägivallast, sõimust, alandusest. Kas tõesti? Ma ei pea end kaugeltki mitte kõige vooruslikumaks ja ninnunännumaks inimeseks, aga kuskilt jookseb ka minul see piir, kust edasi ma päris täpselt enam maailma asju ei mõista. "Justine" oli seal piiri peal - ma võisin seda lugeda ilma, et mul tekiks mingit rõvedat vastumeelsust, aga ma lihtsalt ei mõista seda, et miks peaks keegi midagi nii meeldivat muutma millekski nii rõvedaks?
Kokkuvõtteks soovitaks ma ikkagi seda raamatut lugeda kõigil, kes väga nõrganärvilised pole. Kas või selleks, et näha, et ülim naiivsus ei vii kuhugi - sind on just pikka aega hoitud kinni kloostris ja peaaegu igal õhtul vägistatud, aga kui vabadusse pääsed, siis lähed ikka mingi suvalise mehega heasüdamlikult kaasa, sest äkki ta ei tee sulle midagi halba? Saan aru, et see oligi Justine'i põhimõte - minna elust läbi puhta ja vooruslikuna. Aga. Tõesti?
Kokkuvõtteks soovitaks ma ikkagi seda raamatut lugeda kõigil, kes väga nõrganärvilised pole. Kas või selleks, et näha, et ülim naiivsus ei vii kuhugi - sind on just pikka aega hoitud kinni kloostris ja peaaegu igal õhtul vägistatud, aga kui vabadusse pääsed, siis lähed ikka mingi suvalise mehega heasüdamlikult kaasa, sest äkki ta ei tee sulle midagi halba? Saan aru, et see oligi Justine'i põhimõte - minna elust läbi puhta ja vooruslikuna. Aga. Tõesti?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar