Wibeke, Tallinna linna timuka tütar, näeb pealt kohutavat kuritegu. Veidi aeg hiljem leitakse too surnuks peetud noormees, kes mäletab küll väga hästi, kuidas käib kaupmehetöö ning oskab rehkendada, kuid kellel puuduvad igasugused mälupildid oma isikust, oma minevikust, ainus, mida ta mäletab, on nimi Steffen. Lühikese ajaga võidab noormees linnas peaaegu kõigi südamed, inimesed tunnevad talle kaasa, rabelevad end nahast välja selleks, et ainult tal hea oleks. Eriti agaralt Wibeke, kelle süda on natuke teises rütmis põksuma hakanud ning tundub, et ka Steffeni oma lööb samas rütmis. Ja see on suur asi, kuna timuka tütrel ei ole sugugi peigmeest kerge leida. Kui aga kuritööd jätkuvad, selgub, et kurjus liigub siiski veel Tallinna linnamüüride vahel ringi ning Melchioril tuleb tööle asuda.
Soomlase silmad lõikas ta siiski välja, sest neil raisku minna lasta oleks patt, neist saab hea salvi, kui ta ruttu need ära keedab ja õliga segatuna peeneks tambib. Siis urgitses ta veidi tapetu kolba all ja koukis ajuollust ning koputas haamriga senikaua, kuni sai kätte tüki kolpa. See tuleb väga peenikeseks puruks tampida ja soolaga läbi segada. Kolbasoolast tehtud ravijook pidi nägemise hädade vastu aitama.Natuke näiteid ka raamatus kirjeldatud ravimitest. See tapetud inimeste kehaosadest elujõu ammutamine jooksis teemana läbi mõlemast raamatust, lisaks veel muudki ravivahendid, mis pärast kahte aastat arstiteaduskonnas kergelt muigama panevad. Tollal oli muidugi selline hookuspookus üsna tavaline, ja kes teab - platseebo foonil võis ju mõnda aidatagi. Kindlasti aga aitas lonks apteeginapsi ja üks väike apteegiküpsis selle peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar