Mulle meeldivad kriminullid. Bukowski osas ei ole ma veel otsust suutnud vastu võtta, kuna tegu on ühe kuradima vastuolulise tüübiga. Kas mulle meeldis Bukowski kriminull? Ta ise on selle raamatu kohta kunagi öelnud, et tõenäoliselt hävitab see ta niigi vähese maine, aga see ei koti teda mitte üks raas, kuna tal endal oli kirjutades lõbus.
Ärge saage minust valesti aru, ma pooldan kahe käega seda, et oma tegevustes peaks leidma mingi positiivse noodi ja tegema seda, mida sa naudid. Aga. Tõsimeelsed kirjandusfanaatikud võib-olla tahaksid nüüd mulle kuvaldaga vastu pead virutada, aga ma tõmbaks siinkohal paralleeli Vonneguti "Tapamaja, korpus 5"-ga. Mõlemas teoses oli sees selline absurdne temaatika, absurdsed üleminekud, absurdne lõpptulemus. Vähem või rohkem absurdsel moel ei liigutanud kumbki neist raamatutest minu sees mitte üht rakukestki.
"Lõppude lõpuks, olin teinud üsna palju sellist, mida olin elus teha plaaninud. Olin teinud mitu head liigutust. Ma ei maganud öösiti tänaval. Muidugi, oli palju häid inimesi, kes magasid öösiti tänaval. Nad polnud lollid, nad lihtsalt ei sobinud hetkel vajalikku masinavärki. Ja need vajadused vaheldusid. See oli sünge asjakorraldus ja kui sa leidsid end öösel magamas oma voodis, oli see juba väärtuslik võit jõudude üle."
Raamatu peategelase, Nick Belane'i, teele visatakse üksteise järel erinevaid müsteeriume, alustades salapärase Punase Varblase otsingutest lõpetades Leedi Surma ning piltilusa (ning vähemalt sama ohtliku) naisterahvaga avakosmosest. Kuigi tegu on mehega, kelles detektiivi ei ole vast rohkem kui kopika eest (kuigi ametinimetus teisiti väidab), õnnestub tal teose lõpuks kõik need juhtumid ühel või teisel viisil ka lahendada. Ja selle kõige kõrvalt palju juua ja hipodroomil panustada.
Tahaks nüüd Bukowskilt jälle midagi väga head lugeda.
Noh, tasakaaluks või nii.
Tahaks nüüd Bukowskilt jälle midagi väga head lugeda.
Noh, tasakaaluks või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar